Mis te teete seda meelega või?
(Täitsa võimalik, et teevadki. Kuigi müügiedule see vaevalt kaasa aitab.)
See on kolmas perekond Kaldmaa teos, mida loen, ja jälle on see hoopis midagi muud, kui vormi järgi määramise mõjul oletasin.
Proosapalad ... novellid ...
"Hundi taltsutamine" on loomulikult luulekogu.
Et proosas kirjutatud, üldse ei loe. Pole vaja mingit "proosaluuletused" etteteadmist, et näha: kujundid mängivad. Hästi minimalistlikult edasi antud tugevad kujundid.
Keel juhib omakorda, lisaks mõttele on keelel omad nõudmised. Luuletus algab ühe teemaga ja liigub sellega edasi kaunis rütmis - kuid kuidagi viib see keel ja rütm teda edasi lõppema hoopis millegi muuna, kui algas.
Head luuletused teevad ikka nii. Lähevad lõpus milleksi muuks.
Kui kõik on ühetaoline, jääb midagi puudu.
Ot, ma pean omaenda luuletused uue pilguga läbi vaatama, selle välja mõelnud.
Võimatu ja võimalik on ühtemoodi olemas, ühtemoodi käsitletud, täpsena nagu unenäod. Unenäod on säärased, sest kõik on õige just nii, just seal - aga kui hakata läbi mõtlema, laguneb koost. Kätlin Kaldmaa tekstides on kõik õige, just seal, just nii ja kui hakata läbi mõtlema, ongi kõik õige, just seal, just nii.
Ei lähe ka meelest nii kergesti, kui läbimõtlemata unenäod.
On kordused - luuletustes nii tähtsad. On kordused nagu leelotused, on kordused nagu ideed. Kaske kaske või erinevus tuleb välja ainult sarnasusi näidates.
Iga meeleolu on lõik või lehekülg või kaks. Kogu lugu saab kokku üheks emotsiooniks, mis pole hea luuletuse puhul pea kunagi (on mõned erandid!) puhas. Head luuletused annavad enamasti edasi mitut tunnet korraga, nii nagu tunneb inimene.
Nii kerge on olla korraga näljane ja vaimustuses, kurb ja naerust kõveras, vihane ja (selle üle) rõõmus.
Kogus "Hundi taltsutamine" on luuletused, ärge laske end proosavormist eksitada.
Mängitakse ridade pikkuse ja asetusega. Nagu luules vahel ikka. Mängitakse ka kujunduse, lehevärvi, isegi kaante vormiga. Mängitakse - ei, proosa ei pea olema tõsine ja kandiline ja luule mängib - proosa mängib sama palju.
Kui autor tahab, muidugi.
Proosa on luule.
Luule on proosa.
Aa, lugudes on lood ka? Miks ma aina vormist räägin?
Head lood on. Naisest, kardetavasti, peaaegu kõik on naisest. Kas see on sama naine? Mitmes kohas on kordused, nii et enamasti vist küll. Muusik ja muusa ja tüdruk ja hunt.
Lugude sees on teised lood. Mis samuti tähtsad.
Kas päris kirjanik ollakse, kui suudetakse ka kõrvalt vaadata, mitte ainult enda sisse?
Võib olla.
Ei, ega see täiuslik raamat ole. Vbla on liiga ilus? Aga kõhulahtisus on ju ka! Vbla on ka täiuslik, omal moel.
Rahuldab keelega, rahuldab lugudega, teeb olemise heaks.
Ja siis tuleb viimane lugu.
P.S. Ma olen ilmselt nüüd mõnda aega tundlik väljendi "igal lambal oma mihklipäev" osas.
Sulepuru
Värske Rõhk
Life in Cold Climate
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar