Kaasaegne mõisahärra mõtles siis vabaneda eesti töölistest ja nendega raskustest ning asendada see saksa korraga - tuues sisse volgasakslastest perekonnad. Ikkagi saksa hing ja saksa süda! Töö lendaks, rikkus kasvaks!
Kuid … need ei tahagi paruni ees lömitada. Veel hullem, neile ei sobi senine palk. Rääkimata varavalgest mõisa heaks töötamine. Nirud elamistingimused. Ja see toit! Rukkileib? Kus on vein? Paruni päevikumärkmed lähevad üha meeleheitlikumaks …
Eks Vilde siin lisab kõvasti värvi ja villa, aga jah, iseenesest siis võrdleb töö- ja teoinimest - mitte et ma naiivselt arvaksin, et selline tööinimese elu võinuks olla võimalik tol ajal - või millal üldse on see olnud võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar