Vilde on teravalt ette võtnud teema, mis vahel tänapäevalgi ajaloohuvilistes kirgi kütab - et mis on see, mis on eesti rahva ajalugu, kas selle juures tuleks siis põhjalikumalt käsitleda kõiksugu kadakasakslaste ja pajuvenelaste tegemisi. See teema on talle hambusse jäänud seoses tollal ilmunud Eesti Kirjameeste Seltsi uuringuga Masingite suguvõsast.
Seltsi loodud küsitluse eeskujul on Vilde loonud fiktiivse Dunkelmannide suguvõsa, kes pea aegade hämarusest on Eestimaal sahkerdanud ja tänu kirikuraamatute täitmisele ligipääsuga end kirjutanud igati viksiks suguvõsaks (nö võitjate ajalugu?).
Eks Vilde paistab olevat üsna vastane topeltmoraaliga kirikule, seega rooska saavad muuhulgas kõiksugu ebainimlikud vaimulikud.
“9. Kas on perekonna esivanem jäänud oma rahvale ustavaks?
On küll. Et hoida rahva tervist ja moraali, lahjendas ta kõrtsmikuna viina ja õlut rohke veega, ja kes jäi tema juures kriiti, selle arvet kõrgendas ta kallimeelse nõuga – pahandada joojat joomisest aegamööda ära. Samal kristlikul sihil ei maksnud ta talupoegadelt ostetavat vilja kunagi rahaga, vaid ikka puskariga. Kõige selle kallimeelsuse eest õnnistas jumal teda rohke ilmliku varaga, nii et ta vanemas eas ostis endale linnas kaks maja ja avas teises rõõmumaja. Saanud sellest veelgi rikkamaks, asutas ta pojaga õllevabriku ja mitu trahterit.” (lk 384)
Nojah, eks siin ikka võib küsida, et mis on ajalugu. Ja mis on Eesti ajalugu või siis eesti rahva ajalugu, kui palju on neid mõtet eraldada. Vilde paistab esindavat seda vanamoodsat suunda, mis sajand tagasi oli mis on, tänapäevaks on see ehk lapsik jäänuk. Mitte et tuleks jääda kriitikavabaks nagu ka Vilde teravalt osutab.
