Ikkagi korüfee.
Hullem. Surnud korüfee ja kogu on avaldatud tema 100 sünniaastapäevaks.
Ainult et see ei ole hea kogu.
Võibolla süüdistada koostajat? Selliseid luuletusi on küll, mis teistsuguses järjestuses, teistsuguses keskkonnas tunduksid väga head. Selles - jah, täitsa kõlbulik.
Natuke elulooline: loen ja saan pildi, kuidas Heljo Mänd iseennast kui loojat, kui poeeti nägi. Ehk põhiliselt räägivad luuletused selles, kuidas
a) tahaks kirjutada, aga sõnad ei tule
b) võibolla ei ole luuletamine tähtis, tähtis on olla mina
c) aga see on jube hea tunne, kui sõnad tulevad
d) ma olen luuletaja, see ma olengi, olengi oma sõnad
Luuletused on kõik riimis, enamusel on kolm salmi, ühetaoline rütm, mis vahel ripatab - oletatavasti meelega, ent võibolla kogemata. Raske on mõttega lugeda eraldiseisvaid tekste, kui need samas käivad tramparamparaa ühtlaselt ühes rütmis. Seda enam, et tiivasule kujund kordub ja kordub ning kuigi selles on omamoodi muusikat, hakkab ka see tasapisi tüütama.
Allolev on minu meelest kogu parim luuletus.
Hetk nagu hulkuv koer
nuhutab mind ninaga
otsib kontakti
mu sisemise minaga
Liputab saba,
saab aru mu hingest.
aga mina särisen
ülepingest.
Olen alati peljanud
pimedat juhust.
Nüüdki põgenen.
Ainult kuhu?
Ainult kuhu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar