Pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti sisu, või noh, mõttevoolu (eks siit tekib kahtlus, kas tegu hoopis iroonia vms). Jutustaja kirjeldab seda, mis tunded ja mõtted tal tekivad eri aastaaegadel üht ojakest jälgides; mismoodi oja voolamine kirjeldab loodust (ehk üldse elu) ennast - noh, kõrbe tingimustes seda vast nii tajuks.
Eks seda kõike on keeruline võtta jutustava proosana, pigem reflektsioon kirjanduse võttes.
“Üle kivide hüplevates mullides on lihtne näha inimesi, elu ennast. Ja miks ei peakski nii olema? Vee ääres kükitades vaatled ju tegelikult loodusseadusi - need on kogu vaatemängu taga - ja sellest allikast on paratamatult kogu elu välja kasvanud. Sellest metsaojast me tulemegi - meil lihtsalt ei ole kuskilt mujalt tulla ega kuhugi mujale kaduda. Enese tühipaljaks mulliks mõtlemise vastu võib muidugi protesteerida: tühja triivivad mullid ju ei “tee” ega vali midagi! Aga kes oskaks öelda, kust tulevad ta kõhkluse keerised, millesse võib tiirlema jäädagi, või järsku alanud vabavool, milles paistab olevat üksainus selge tee. Me kõik sünnime asjaolude voolusängi, igirohelisse mõttevoolu, mille põhi jääb kättesaamatuks.” (lk 597-598)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar