See on selline luule, mida mina ise noore tüdrukuna kirjutada tahtnuks. Viin ja rotid, su jälgede räbus kobamine, lõtvunud rinnad, hiilgavad silmad ja sinu nimi ja sinu lõhn ja sinu sinu sinu.
Kahjuks oli ja on mul joomisega kehvasti. Seega tundus säärane luule samas piinlik poos olevat ja ma ju peaksin kirjutama päris elust päris asju. Sarnases kõlkskõlavas värisvormis. Kas Mercal oli seal sonetipärg? Jah, iga viimane rida järgmise esimene, mhmh.
Klassikaline sonetipärg. Kas neil ülejäänud riimvormidel on ka nimed? Rütmid jäävad igatahes sisse koputama ja natuke aega tundub kogu mu elu lihtsate nutikate riimide sisse sobivat. Vangistav ja rõõmus on see rütm ja riim. Miski ei saa olle liiga labane, kui seda niimoodi öeldakse!
Ehk tegelikult hästi kaasahaarav ja ilus, sõnastatud moel, mis toob meelde Villon'i, Baudelaire'i ja Heiti Talviku, ent mu jaoks ka hirmusväga teismelise ja pealtkahekümnese enesetsensuurita minu tekst.
Olgu, tal on ka väsinud paljas vanamoor enda pihta (millega ma nüüd kaaskõla tunnen), kuid raudselt ma oleks tol ajal tahtnud samuti niimoodi kirjutada. Öelda enda pihta halvasti: näete, ma tegelt ei imetle ennast, näete, tegelt ma põlgan nii oma poosi kui oma isikut! Näete, näete, ma tean ise ka, et poseerin!
Ma tean, see on vana kogu. Nüüd olen mina umbes nii vana kui Merca toona.
Eks me vist oleme temaga veidi ühtekad, ainult mina häbenesin end veel rohkem. Te arvate, et Merca ei häbenenud? Mina arvan, et ta vaatas end kõrvalt ja nägi, mis teised näevad ja kahtlemata oli (ja on) ta pigem selline kui mingi klanitud ja lokikestega variant - aga samas nägi ta ka, kui puhtalt klišeelik ta on. Ülitraditsiooniline vagabund, ainult et naine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar