Kuna esimese raamatu järel oli raske pidama saada, siis lugesin ühe valuga ära juba ka Palmeri "Terra Ignota" teise osa, millega lõpeb sarja esimene pool. Teine raamat võtab kokku esimeses hargnema hakanud niidid - või siis ehk oleks täpsem öelda, et selles kogutakse kokku esimeses raamatus õhku visatud kõrred ja vaadatakse, millised heksagrammid need moodustavad, kuigi see metafoor on ehk petlik, kuna muutuste raamatuga pole sellel vähimatki pistmist.
Kui sarja esimene raamat "Too Like the Lightning" oli äärmiselt filosoofiline ja pigem tegevusvaene, siis teises osas saab tegevustik hoo sisse ning kohati on isegi lausa tagaajamist ja tulistamist. Sestap passib siin lõpuks sellest ka veidi lähemalt rääkida. Kusagil 25. sajandi keskel valitseb maailmas juba kolmandat sajandit rahu. Katastroofiliste ususõdade järel on rahvusriigid lagunenud ning maailma rahvastik jagunenud seitsmesse "sülemisse", mis kõik esindavad eri väärtusi; neile lisanduvad veel mõned väljaspool sülemeid elavate inimeste rühmad, kes järgivad vaid piiratud hulka universaalseid seadusi. Rahu hinnaks on tehnoloogilise arengu pidurdumine, kuid see ei paista häirivat kedagi peale utopistide sülemi, kes on ainsana keskendunud teiste planeetide koloniseerimisele jne. Seni on maailmas nende ühiskondade-ideede valitsenud habras tasakaal, kuid nüüd selgub, et see on sattunud ohtu. Keskne küsimus on seejuures, kes selle ilma vägevatest - sülemite juhtidest - võiks olla selle taga, kes või mis on kõige suuremas ohus ja kuidas kogu maailma ähvardavat ohtu vältida. Ent kui esimesed poolteist raamatut toimub vaikne doominokivide paigale asetamine, mille järel iga kord võib lugeja kergendatult ohata, et midagi halba ei juhtunudki, siis teise raamatu keskel hakkavad need lõpuks suure kolinaga kokku varisema. Ja kui need on lõpuks kokku varisenud, siis on selge, et tagasiteed enam pole.
Hoogsama süžee ohvriks on kahjuks langenud mõned esimese osa toredamad omadused, mistõttu selle lugemine ei paku päris samasugust meelelist naudingut, kuigi tulemus on palju (tava)lugejasõbralikum, millest annavad märku kasvõi Goodreadsi hinded. Filosoofiat on siin palju vähem, kuigi teoloogiat võib-olla mõnevõrra rohkem. Mycroft Canner ei ole enam nii ebausaldusväärne kui esimeses osas - pigem suisa õilis -, millest on kahju. Meeleheidet, tähendab, personaalset, tunnetatavat meeleheidet saabuvate muutuste üle saanuks olla vast rohkem. Seda võinuks olla rohkem, sest see, mis kokku variseb, on ju ikkagi peaaegu utoopia. Üks võrdlus, mis seetõttu pähe tuleb, on Dostojevski "Kuritöö ja karistus", mille "karistuse" pool, olgem ausad, on tõeliselt mannetu, sest mis karistus see selline ka on. Ja kui isegi Dostojevksi ei suutnud kirjutada kuritööle väärilist karistust, siis pole mul ka siin vähimatki põhjust vinguda, kui "Seven Surrendersi" nö karistus oma filosoofilisuses esimese raamatu kuritöödele alla jäi. Sest kokku moodustavad need sarja kaks esimest raamatut ikkagi omaette terviku, mis mõnusalt palju tõlgendamisvõimalusi pakuvad ja peaks olema samamoodi nauditavad ka korduval lugemisel.
2 kommentaari:
Selline triloogia vastandlikud osad meenutab pisut Becky Chambersi romaanide lugemist, kus vastupidiselt esimene osa oli täis möllu, aga teine osa õige tasa ja targu käsitles TI iseseisvumise küsimust.
Väga huvitav blogi)
Postita kommentaar