Kui eelmises raamatus oli juttu, et
Paula pere elab Järvispeal ning ta lasteaiarühmas on vaid üks
töötu pere laps (kellele ei osteta kinke ning pere koguni
nälgivat), siis nüüd selgub, et Järvispeal on klaasivabrik kinni
pandud ja tööd üldse pole – Pervik on eelmise raamatu
maaidüllile järsult joone peale tõmmanud (tõsi küll, Paula pere
oli niiehknaa linna kolimas).
Omamoodi veider on, et kui maal elades
töötas Paula ema apteekrina (Järvispeal, mõnes teises linnas või
asulas?), siis suurde linna tulles jääb ema koduseks, kuna siin
pole talle tööd – et siis maal elades võis Paula noorema venna
Patriki kõrval tööl käia, kuid linna tulles tuleb siiski koduseks
jääda. Muidugi, Paula isal on nüüd ka selline töökoht, kus
tuleb õhtuti kodus olles edasi tööasju ajada. Laiskvorstina
ütleksin, et vaene pere.
Ja siis Kolemees ja kodutuse teema.
Räuskav mees on senikaua aktsepteeritav, kui tal on kodu. Aga kui
inimesel pole kodu... vaat see on tõeliselt hirmus, siis on tegemist
kartmist väärt inimolendiga. Ma ei tea, pigem on ikka tõeliselt
tüütu mõni räuskav ja lällav isend, kellega võid igapäevaselt
kokku puutuda (okei, ega ma ei saa aru põhimõttest, et „kaine
peaga on tore inimene, aga vaat purjuspäi keerab ära – lojus on
lojus). Aga eks näis, mis sellest Kolemehest järgmistes lugudes
välja kujuneb – kindlasti on tegu lihtsalt kompleksidega
inimesega, kellest aga koorub välja toreda südamega vanapoiss.
Korviposti puhul jääb arusaamatuks,
miks illustraator on joonistanud kolmekorruselise maja, kui tegemist
on vähemalt neljakordse majaga (tita-Paula-Joosep-Kolemees – ja
ega siis titapere pruugi esimesel korrusel elada).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar