“Kui keegi ta kisast välja ei teinud, jooksis ta müdinal mööda laevalage gongi juurde ja kukkus seda pealiku pikksilmaga taguma. Ta peksis niikaua, kui pikksilmast ainult riismed järgi jäid ja kõrvulukustav “pimm-pomm” mehed tekile ajas. Kõik kogunesid uniseid silmi hõõrudes ümber vahimadruse ja püüdsid ta kolistamist takistada. See ei õnnestunud neil enne, kui pealik nende vahelt läbi trügis ning ümmargust vaskpanni taguva madruse kõrvale seisma jäi. Madrus lõpetas tagumise ning jäi jahmunult pealikule otsa jõllama. Mõlema pilgud libisesid pealiku isiklikule pikksilmale, mis oli väga kõver.”
Kunagi sai seda teksti noorukina ajakirjast “Noorus” loetud – poolikult, mingid osad olid kindlasti puudu. Tundus siis parajalt kihvt, et Napoleon ja eesti punkarid, milline üllas suurushullustus. (Või kas ikka ilmus “Nooruses”? Ei mäleta, küllap vist.)
Tolleaegsele punkseltskonnale tuleb igal juhul au anda – et igasugu selliseid mälestusmärke raamatute kujul endast maha jätsid (punkarid on pigem üldnimetus; tekstides eristuvad veel rockerid ja lõngused ja mis iganes ameerikaliku popkultuuri esindajad). Omamütoloogiline hais käib üle pea, imidži kehtestamine; samas seltskonna siseringi naljad, kõrvalseisjale jääb see olemuslik paratamatult mittemidagiütlevaks.
Ei ütle, et seekordsel lugemisel paistis tekst sama cool kui noorukina tarbides – on lihtsalt üks järjekordne näide kirjanduse mitmepalgelisusest. Punkarite loivamised ajamasina abil; mõte on huvitav, aga teostus pealiskaudne. Vast pea tahtlikult lõtv keelekasutus (mitte et ropendamine kuidagi häiriks, vaid laused ise on sellised selgrooga kallerdised). Huvitav oleks teada, millistele raamatutele see tekst tugineb; üks võiks muidugi olla “Sõda ja rahu” (sealt pärinevad vist need porutšiku anekdoodid). Nojah, siseringi kerge absurdikas.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar