Olgu, see on üpris aegunud, tänapäeval on palju ühtlaselt halvasti kirjutatud sarju, aga kui esimene raamat on hea, kardan ikkagi halvimat.
Noh, "Tulekahi" on PAREM kui "Terassüda" (elik seeria esimene osa) ja arvestades, et "Terassüda" oli hea, kompetentse peategelasega, põnev ning hästi teostatud, on see väga hästi öeldud juba.
Aga "Tulekahi" on lisaks hoogsusele, ootamatule pöördele (tegelikult oli neid isegi mitu) ning kaasaelatavusele samm edasi vaikselt taustal toimuva filosoofilise mõtiskluse suunas.
Raamatu iva võetakse kokku juba leheküljel 39.
"See pole plaan," ütles Prof. "Need on hormoonid."
Ja edasine on korraga põnev, loogiline ja hoogne, sittade (meelega) metafooridega pikitud ja häid ükslauseid (one-liner) täis, ent taustal käib kogu aeg arutlus teemal, kas hormoonid on päris, kas tunded on päris, kas tundmine määrab midagi väga olulist inimestes. Kas? Kuidas? Miks?
Seda on hea jälgida ning kuna antakse ainult piiratud vastused, mitte Vastus Kõigele, Nii On, tundub realistlik ja mõnus oli lugeda.
Paar ootamatut pööret, mõni neist ennustatav, mõni päriselt ootamatu, head sisekonfliktid, mõnus lugemine. Supervõimed kui needus? Jah, omamoodi ongi ju.
Ainult seda ma ei taibanud enne kui üsna lõpus, et Newton oli mees.
Ma kujutasin kogu aeg naist ette.
Loteriis varem
7 kommentaari:
Sanderson on mumst täielik professionaal. Tema puhul kõlab loogiliselt, kui tase järgi-mööda tõuseb ja langemist pigem ei eeldakski.
Aga teisalt tekitab ta sellise huvitava ajusurmakõdi, sest, noh, ma ei teagi... Ehk see, et ma pole vist pea iialgi teda lugedes tundnud, et ükski hetk mu olemise tunnetusele midagi lisaks. Aga just seetõttu on tegemist mõnusa puhkuskirjandusega... vms.
Aga huvitav määratlus, et romaan hormoonidest.
Kas Sandersoni "Mistborn" on totaal-YA või sobib ka minusugusele lugemiseks?
Mul kuidagi aju ei sure. Tal on mulle midagi anda, isegi kui need on arutlused, mida ma olen enda sees juba pidanud.
Mul hakkab kohutavalt igav hoopis igast depressiivse kirjanduse juures, sest NEID mõtteid JA tundeid ma tean liiiiiiga hästi.
Võibolla surm on karm hinnang ja tegelikult võib väljakirjutamisväärilisi tsitaate leida ka. Seega ei ole ma isegi kindel, kuidas seda öelda, mida tahtsid. Midagi ... nedflanderslikku on selles ... olen vist kunagi mõelnud. Aga see on korraga nii pluss kui miinus. Hea turvaline, sest tõepoolest, teadmine, eteei pea ülemäärast depressiivsust kartma on nii
mõnus. Isegi kui Kaladini elukäik oli super traagiline, ei muserdanud ser hetkekski, sest kõik me ju teame, et superpauer vajab avaldumiseks kohaseid tingimusi ning need maapraod olid põnevad ja ...
Ahjaa, hormoonide teema on tõepoolest äge. Ma peaks vist lugema seda raamatut. Sest ma mitte ei mäleta, kas ma lugesin ainult Steelhearti läbi kunagi, või ikkagi Firefighti ka. Hormoone igatahes ei mäleta :)
No see noor superkangelane oli nii armunud.
Lisaks olid "hirmud on need, mis eepikuvõimeid fundamentaalselt mõjutavad" ja "kas armmumine on midagi muud kui armastus sõprade vastu" (sest kuidagi saadakse hirmudest üle armumise toel, aga kas ka armastus sõprade vastu saaks toimida?)
Postita kommentaar