Raamat oli väga ilus.
Raamat ei meeldinud.
Raamat ei meeldinud seepärast, et oli
toimetamata.
On alust kahtlustada, et
- Mitte keegi kirjastuses ei olnud seda tõlkijalt saadud faili läbi lugenudki, toimetamisest rääkimata.
- Tõlkija oli pidanud toimetamist ennastmõistetavaks ja jätnud teksti sisse ka oma kahtluste väljendused.
Tõlkijaks on märgitud Kalevi Kvell.
Tema kohta leiab netist teksti
(http://www.jt.ee/2074245/inimest-loe-kui-huvitavat-raamatut
), kus on puudutatud ka tõlkimisega seotud jamasid. Nüüd on uus
jama kaelas. Vaevalt, et ta tunneb rõõmu ja uhkust oma nime üle
tiitellehel.
- Tõlkija poolsed märkused on sulgudes teksti sees, niiviisi, et ei ole võimalik erista märkusi ja tõlget. Mõne märkuse puhul võib tunduda, et tegemist on võõristusefekti saavutamiseks tehtud autori poolsete märkustega. Tavaliselt on et tõlkija/toimetaja märkused joone all.
- Need märkused ei moodusta selget ja ühest süsteemi. Märkused ei ole alati mõiste esimesel esinemisel, mõni märkus annab sama asja kohta sisult erinevat infot, märkused ei ole alati keeleliselt korrektsed.
- Ei ole otsustusele jõutud, kas tegelaste hüüdnimed kuuluvad tõlkimisele või mitte – praegu on (samade tegelaste kohta) mõlemaid variante.
- Tõlkija ei ole (vist) olnud
teadlik sõimu tõlkimise tänapäevastest heast tavast – sõimu
sõnasõnaline tõlkimine on viga, õige on leida Eesti keelest sama
kangusastmega väljend.
- Lk 124: „… kui see oma ema keppija siia sisse kõnnib…“. Kontekst lubab arvata, et kõne all olev isik ei ole olnud oma emaga sugulises vahekorras - tõlkija jäme maitsevääratus. Kui oleks olemas olnud toimetaja, siis ei oleks see sellisena trükki jõudnud.
- Taoline olukord sunnib lugema pideva kahtlusega – kriminaalse loo nautimise üks eeldusi on usaldus teksti vastu.
Muidu olen ma tõlkega rahul – rütm
ja lauseehitus vastavad minu maitsele.
Raamatu on välja andnud kirjastus „JI
klassika“, toimetajat ja toimetamist ei ole mainitudki.
Raamatul on kõvad kaaned ja
kaanevärviga sobivas toonis järjehoidja.
Mina oleksin eelistanud toimetatut,
olgu selle hinnaks pealegi pehmed kaaned ja hall paber. Aga ju on see
käesolev kirjastaja ettekujutus heast raamatust.
(Kivisildniku kodulehel on sõnad: juba
mõnda aega kahtlustan et olen jumal)
Nii palju siis häirivast vormist. Kas
toimetamine on sisu või vorm?
Sisu on ilus. Jutt on ilus.
Selle jutu ilu on ennekõike selles,
mida ta ei ole.
Jutus ei ole:
- Suurtele üldistustele pretendeerivaid sügavmõttelisi lõike (ehki lugu seda võimaldaks).
- Pisarakiskumisi (ehki loo käik seda võimaldaks).
- Ohvri-sildistusi (ehki annaks ka nii näidata) ja sellest tulenevat ettepanekut anda kellelegi ära oma hääl või raha.
Nii, et karge lugu.
Loo kargus on omadus, mis tekib selge
eesmärgiseadega. Ja praegu on eesmärgiks jutustada lugu.
(Ehki eestikeelne internet ei paku
selle raamatu lugemiselamusi, on loo ümberjutustus olemas
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BClm_halastus.
See ei vasta detailides minu poolt loetule (kontrollitud raamatu
järgi!), nii et võib olla lähtus jutustaja inglise keelsest
originaalist (usaldus tõlkija vastu?!) või usaldas muljetamisel
liialt oma mälu. Pole ka võimatu, et raamat on Viki artikli autori
poolt lugemata ja ümber on jutustatud hoopis raamatu järgi tehtud
filmi. Film, muide, olla kuulus ja palju tunnustust leidnud.)
Lugu ei ole lineaarne.
Algul ütleb peategelane väga nõudvalt
oma vennale: „Ära iial, iial küsi armuanni järele!“.
Ja asub seejärel ümberkaudsetelt
nõudma oma õigust. Nõuab õigust ja saab selle lõpuks …
armuannina.
Kas see nõudmine oligi veidras vormis
armuanni küsimine, kas õigust saab anda halastusena, armu
andmisena?
Ja nii edasi, ja nii edasi…
Kui raamatu algul unistab peategelane
ümbruskonna mahajätmisest ja sõjaväkke astumisest, siis lugejal
ei ole lõpus kahtlust – see tüdruk sõjaväkke ei lähe, tema
hoolitseb edasi oma vendade ja ema eest.
Et siis peategelane muutub jutu
jooksul.
Peategelane ei muutu jutu jooksul, see
vastutus teiste eest on temas algusest peale olemas, aga ta ise seda
veel ei tea. Jutt enda kohta olulise teadasaamisest.
Raamat kohusetundest. Kohusetunne on
see, mis lubab küsida armuandi. Ent mitte enda jaoks, tohib küsida
(armuandi, halastustust) teistele. Tohib ja peab küsima, nii et veri
lendab. Praegu küll küsija enda veri, aga … lihtne on kujutada
ette, et ka võõras veri – las lennata, hea eesmärk pühendab
abinõu!
Nõnna, väikese liialdusega raamatu
mõttest.
Raamat on liigitatud maa noir’iks
(county noir). Võimalik, et see on õige, ei tea. Üldistuse
tegemine on raske, teisi maa noir’e pole lugenud, netist
jääb mulje, et teisi taolisi pole olemaski.
Mina küsin, kelle verd on kirjutaja ja
arvan ära tundvat Leo Perutz’i ja Torgny Lindgren’i näojooned.
Üks mu tuttav väitis nägevat sugulust Charles Bukowski
kompromissitu inimene-olemisega.
Igal juhul on tegemist silmapaistvalt
hea raamatuga jutuga!
Lugege kindlasti!
3 kommentaari:
tädi ei oska nii lühikeses tekstis isegi "ehki" kirjutada
Mina tõlgin nii nagu tahan ja et tekst jääks võimalikult õigeks; ja nii, et külameestel oleks teistest külameestest
kergem lugeda. Mitmed toimetajad ei soovi oma nime või oma õiget nime trükis näha, sest kardavad endi tööandjaid. Väljamaa raamatuis ei ole märgitud mingeid toimetajaid, kuigi võiks olla.
oioi - viibutatakse sõrme "ema keppija" tõlkimise osas, aga ise kirjutatakse "maa noir" :))))
Postita kommentaar