Daniel Woodrell – Külm halastus (2014)

Tõeliselt tume romaan Ameerika nüüdisaja kolkaelust. Isa kaob sügisel, lubades millalgi tagasi tulles tuua kotitäie raha ja nänni ning jätab endast maha vaimselt haige naise, 16-aastase tütre ja kaks nooremat poega. Nojah, sarnaselt teistele Ozarksi kandi meestele pole isa olnud mingi musterkodanik (kuid see-eest kohalike poolt väga hinnatud metaamfetamiini valmistaja) ning mõned kuud peale kadumist selgub, et mees peab peagi kohtuistungile ilmuma, aga kui ta sinna ei tule, siis kaotab pere isa sõlmitud kautsjonileppe tõttu oma maja ja maa. Tütar asub kiiruga ümbruskonnast isa jälgi otsima, aga põrkub vastu kohalike vastumeelsuse müüri. Keegi ei taha, et asja urgitsetaks ning asi lõppeb tütrele karmi füüsilise töötlusega.

Kohtuistung toimub, isa sinna ei ilmu, ning talu õuele ilmub kautsjoniametnik, kes teatab, et kuu jooksul peab tüdruk vendade ja segase emaga sealt kaduma – kui muidugi isa ühel või teisel kombel välja ei ilmu. (Naaber on valmis üht poega enda kasvatada võtta, sest noh, tegelt ongi naaber poisile isaks.) Tüdruk hakkab seepeale asju kokku tõmbama, põletab varasemate põlvkondade mälestusesemeid ja riideid, niisamuti plaanib maha müüa väärtusliku metsamaa, mida suguvõsa senini pole lasknud aastakümnete jooksul puutuda. Aga siis... tulevad neiu hiljutised peksjad ja aitavad täbara olukorra nö positiivselt lahendada.

Kõlab kui happy end? Noh, sel juhul selline päris muserdunud happy end. Woodrelli kirjeldatud Ozarksi kant on tänapäevaseks eluks ikka väga nadi kant – tõsi küll, seal on olemas nii televisiooni vaatamise võimalus kui ka alkohol, kanep ja metaamfetamiin (kohalikud nö talumehed ongi pigem spetsialiseerinud metaamfetamiini tootmisele). Kinnine ühiskond, kus inimestel on erinevad sugulussidemed ja pikk ajalugu. Kes kellele tappa andis, kes kelle tappis, kes keda pani. Vägivaldne sootsium oma aureeglitega, adrenaliinist ragisev meesteühiskond, kus naistel roll lastekasvatajatena või lõbuobjektidena (muidugi, on ka matriarhe). Natuke nagu Metsik Lääs, aga 21. sajandi tingimustes.

Loo peategelane Ree on üks kange neiu, hoolitseb ema ja vendade eest, püüab poistele õpetada eluks vajalikke oskusi (sest ta ise plaanib sõjaväkke astuda, et Ozarksist minema saada), ning üritab oma vastikult bad ass'idelt sugulastelt isa kadumise kohta selgust leida (tõsi küll, selle eest tabab teda vägagi karm karistus – aga kohalikele avaldab muljet, et neiu ellu jäi ja sirget selga edasi hoidis). Nagu teised temavanused, jäi talgi kool pooleli – erinevalt teistest neidudest mitte seepärast, et vaja mingi jõmmi tekitatud titte kantseldada.

Ühesõnaga, miskit idealistlikku ruraalset rahulolu siit tekstist välja ei pigista. Maakoht on karm ja inimesed on karmid. Võiks muidugi õhata, et põhjamaiselt kaunis ja karm maa... aga milleks.

Omaette ooper on tõlke teostamisega, natuke veider on, et tõlkija seletused paiknevad tekstis (nt koha- või hüüdnimede seletused, muud selgitavad märkused), mitte nt joonealuste märkustena; võiks öelda, et sellised tõlkijapoolsed lisandused autori teksti sees võtavad ilukirjanduslikku vunki vähemaks. Õnn seegi, et Woodrell ise pole omapoolselt kasutanud ümarsulgusid.

loterii