See on siis näide, milline võis olla
ühiskonnakriitika viiekümnendatel aastatel. Et kapitalism on kole
ja inimsuhted peavad põhinema aususel jne, või midagi sellist. No
et siuke lugu, et tagasihoidlik ja süüdimatu ametnik otsib korraga
ajalehe kaudu naist. Vastab naine, kelle minevikku teavad kõik peale
keskealise kosilase. Noored kihluvad otsekohe ja järgmine päev elab
kosija üle peadpööritava tõusu ühiskonnaredelil – naise
rahulolevad kliendid osutavad endisele kurtisaanile teeneid, tänuks
või nii; respekt tabab meest kui haamrilöök (ja saame ühtlasi
näha, milline segadus on kapitalistlik ühiskond, vist).
Pulmatseremoonial avanevad mehe silmad ja ta põgeneb ummisjalu
kirikust. Kui ta ajapikku mõistab, et enesetapp pole lahenduseks, on
ta valmis meeleheitlikeks tegudeks. Aga läheb natuke teisiti.
Tegemist on minu arvates nüüdseks
igati igava tekstiga – no kui muidugi huvitab vanamoodne
kapitalismikriitika, siis ehk tasuks lugeda, aga Dürrenmatil on
tõepoolest ajatumaid tekste (jajah, tegelt on see raamat hulga
mitmekesisema ülesehitusega kui siin napilt kirjeldatud). Pole ime,
et pool suve kulus selle trükise leidmiseks. Ja millised amoraalsusi
sai ometi oodatud. Milline ootuste purunemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar