08 september, 2012

Friedrich Dürrenmatt – Kreeklane otsib kreeklannat (1969)


See on siis näide, milline võis olla ühiskonnakriitika viiekümnendatel aastatel. Et kapitalism on kole ja inimsuhted peavad põhinema aususel jne, või midagi sellist. No et siuke lugu, et tagasihoidlik ja süüdimatu ametnik otsib korraga ajalehe kaudu naist. Vastab naine, kelle minevikku teavad kõik peale keskealise kosilase. Noored kihluvad otsekohe ja järgmine päev elab kosija üle peadpööritava tõusu ühiskonnaredelil – naise rahulolevad kliendid osutavad endisele kurtisaanile teeneid, tänuks või nii; respekt tabab meest kui haamrilöök (ja saame ühtlasi näha, milline segadus on kapitalistlik ühiskond, vist). Pulmatseremoonial avanevad mehe silmad ja ta põgeneb ummisjalu kirikust. Kui ta ajapikku mõistab, et enesetapp pole lahenduseks, on ta valmis meeleheitlikeks tegudeks. Aga läheb natuke teisiti.

Tegemist on minu arvates nüüdseks igati igava tekstiga – no kui muidugi huvitab vanamoodne kapitalismikriitika, siis ehk tasuks lugeda, aga Dürrenmatil on tõepoolest ajatumaid tekste (jajah, tegelt on see raamat hulga mitmekesisema ülesehitusega kui siin napilt kirjeldatud). Pole ime, et pool suve kulus selle trükise leidmiseks. Ja millised amoraalsusi sai ometi oodatud. Milline ootuste purunemine!

Kommentaare ei ole: