Võibolla oligi alguses nii, tont teab.
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.
Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse.
Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus.
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem.
"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu.
Effie on tütar.
No kellegi oma ikka.
Nora on ema. Effiele kindlasti.
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi.
Väga mõnus.
Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar