See kogu on Sveta Grigorjevast.
Muidugi, juba Puškin (mhmh, me teame alati mehi ajaloost, üsna harva vajutub mällu mõni naine) püstitas iseendale monumendi ja millest siis üks luuletaja ikka kirjutama peaks kui mitte maailmast, mis paistab just täpselt tema pilgu, ajude (neid on inimesel kaks, mäletate veel?), silmade, naha ja mille iganes läbi veel.
Aga no ... AGA NO ...
Uusi mõtteid, mis sain:
loodus võib olla kallim, mitte ema.
Kunagi naine olnul on ikka naiselikud jooned külges. (Ei ole trükiviga, hääldage nagu "hülges).
Mõtted, mille üle rõõmustasin:
keha on servatult oluline.
Luule on juba olemuselt õrn ja pehme nagu vastsündinu kael.
Luuletus ei pea lõppema ootuspäraselt.
Aga kes määras luuletuste järjekorra, võiks mööda pead ja kaela ja turja saada. Kui autor ise, siis: NO MIKS?!
Et ikka on kogu kujuline "ma olen ise, mina, selline nagu mina ise olen" ja tasapisi areneb sinna, et puudutus, kehakehha, oleme üksteise nahad.
Ega, ma ise muidugi panin oma võimaliku tulevase kogu ka niimoodi kokku. Aga ma ei ole ka Üle Eesti Tuntud Mässajamimmu.
Tema kogu lõppes sellega, et ei pea luuletus lõppema sellega, millega oodatakse.
Enne päris lõppu aga ...
Ehh.
Vbla peaks omaenda tulevases võimalikus kogus järjestuse ümber tegema. Praktikas võib mulle ju nii olla, et happy end on ikka Romantiline Armastus, aga vbla ei peaks ma seda teooriat võimendama.
Muidu see Sveta, kes kogust näha, meeldis mulle küll.
Iseasi, et paljut sellest teadsin juba ennegi.
Kas Sveta Grigorjeva teab, kui kuulus ta on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar