21 veebruar, 2013

Andre Trinity – Lahkumine paradiisist (Vereta jaht 2001)

Kergelt “Väikese printsi” meeleoluga lugu, aga siiski pisut äraspidine. Seiklejast astronaut armub nimelt planeeti, mis paistab mehele kujutlusliku ideaalnaisena – miraaž, mis on liialt hea. No probleemiks see, et tegelt on planeet plahvatamas – ta ei ole enam süütu, tema pinnale on astunud mehe jalg (tõsi küll, planeedi enda vabal valikul). Nojah, planeet hävineb, planeet teab seda ja mehe robotist kaaslasest teab seda niisamuti. Ainult mehel on raske uskuda, et peab lahkuma oma unelmast, paradiisist, tema Meredithist. Robot püüab teda lahkuvasse kosmoselaeva tarida, ent mees ei taha kuidagi taltuda. Lõpuks tehakse kompromiss ja laeva võetakse kaasa purk planeedi liivaga. Lahkub laev, taamal plahvatab planeet. Ja laevalaboris tõuseb liivast jälle... peaaegu täielik Meredith (no paar kehaosa puudu)! Mis on üks õnnetu miraaž. Kurb, kuna peab tehistingimustes virelema, ent viimaks lubab mees miraaži ta palumise peale avakosmosesse laiali puistata (et see saaks millalgi taas planeediks moodustuda). Robotil saab villand sellest emotsemisest ja määrab mehele ravimikuuri. Kurb lugu, kas pole.

Kommentaare ei ole: