Jotuni on tõsine ja moraliseeriv, pole
siin suurt ruumi kalambuuride või paradoksidega mängimisele. Ta
ütleb, kuidas olla võiks ja peaks, ehk siis aforismides valitseb
selline põhjamaine tõsidus. Ja mida aastaid edasi, seda
kõiketeadvamaks (ja pikemaks) muutuvad autori mõttelennud. Ent
selline humaanne kompromissitus on samas midagi sellist, mida võiks
inimlikult austada – pole eputamist ega epateerimist, siin on aus
mõte ja hoiak.
“Paljud alandused on meile sama, mis tõkkejooksjale tõkked. Kui jooksjad nendest üle ei hüppa, siis ta finišisse ei pääse. Kui me alandusi ei talu, siis pole me ka elu võistlusrajal õiged võistlejad.” (lk 7)
“Suure õnne ja suure õnnetuse vahel pole uneleja jaoks eriti vahet. Nad mõlemad on see palavikuseisund, mis vaid tiivustab mõtteid.” (lk 11)
“Kui õnn on olemas, siis elab see meis. Kui me seda otsime, tuleb otsida iseendast. Selle püüdmine väljastpoolt viib meid vaid petlikele eksiteedele.” (lk 18)
“Sa võid mind petta vaid korra, seejärel oled sa alati petis.” (lk 21)
“Kui olen kõik narrused läbi teinud, näen, et olen niisama paljas ja abitu kui vastsündinud laps, ainult palju üksildasem.” (lk 30)
“Selleks, et isiksusena edu saavutada, peame suutma valetamata vaikida.” (lk 39)
“Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.” (lk 52)
“Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.” (lk 54)
“Noorte põlvkonda kritiseerides ei maksa jätta kõrvale seda põlvkonda, kes need noored kasvatas.” (lk 54)
“Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.” (lk 57)
“Kui su elu on just nagu sünge painajalik uni, mille kulgu sa ise ei määra, tuleb sul pingutada, et ärgata, või siis kurtmata vaikida, sest su nõrkuse tunnistajana on maailm halastamatu.” (lk 58)
“Tugevaim tunne meis (kui vaistudest mitte hoolida) on igatsus. Selle järel armastus, selle järel viha. Seda järjekorda ei muuda mingid olud ja teostumised – ei miski muu kui surnud punktid või kärbunud kohad meie hinges.” (lk 70)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar