19 august, 2015

Rachel Swirsky – Grand Jeté (The Great Leap) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia pikim lugu on ühtlasi... üks igavamaid. Muidugi on see küllastatud emotsionaalse pinge ja kõiksugu pisaraid välja pigistava draamaga – ja sellised narratiivid võidavadki kultuuris kõiksugu auhindu, aga no igav on. Et siis, üle viiekümne lehekülje juudiulmet lähitulevikust.

Mara on tütarlaps, kes on vähki suremas. Ta balletitantsijast ema suri mõne aasta eest, ja leiutajast isa on perekonda tabanud tragöödiatest enam kui murtud. Vähk õgib tüdrukut, ravi ega miski ei aita, päev päevalt muutub Mara olemine üha vaevalisemaks, ta ei suuda enam liikuda, vahel vaid liigub majas karkude abil ringi. Öösiti vaatab isa ukse peal voodis lebavat tütart, kes teeskleb magamist, sest valud ei lase tal olla.

Siiski ei piirdu isa vaid tütre ja oma hingevaludele kaasaelamisele. Et ta on ikkagi hea leiutaja ja tal on sidemeid sõjaväega (sest tsiviilkasutuses sellist tehnikat ega teadmisi pole), ehitab ta... bioroboti, mis on täpselt Mara moodi. Ja mitte ainult – mees viib tütre niikaugele, et see laseb enda aju skaneerida, mistõttu peaks biorobot omandama ühtlasi Mara kogemused, tundmused ja mälu; ühesõnaga kõige selle, mil põhineb inimolendi emotsionaalne olemasolu (füüsilised parameetrid on isa saanud enne tütre lõplikku haigestumist). Marale see koopia-mõte ei meeldi, aga viimaks adub... tema sureb, isa elab. Robot-Mara käivitumine õnnestub, ta on kõik see, mis Mara võiks haigestumata olla. Ent keegi ei oska sellest rõõmu tunda. Õige tütar on suremas ja kade, et temast jääb järele selline robotjäljend. Biorobot on solvunud, et isa / looja ei võta teda täisväärtusliku tütrena. Isa on vähe piinlik ja muidu südametunnistuspiinad, nähes samaaegselt toas surevat tütart ja keldriruumides askeldavat koopiat.

Ja nii edasi, lõpuks saab lugu südantlõhestaval moel ka oma lõpu. Lugu toimub ehk lähitulevikus, aga millises just, seda on autor vabalt võtnud. Majapidamises on kasutuses tehisintelligents ja muidugi see ulmeline biotehnoloogia ise. Samas on isa vanavanemad Auschwitzi koonduslaagrist eluga pääsenud ja Mara ema oli endisest Nõukogude Liidust pärit balletitantsija, kes ühel välisreisil “ära hüppas”. Ühesõnaga, on kokku segatud tuttavalt mõjuv lähiminevik ja võimalik lähitulevik. Lisaks on tekstis olulisel kohal juudi kombestik ja nende usuküsimused. Biorobotit võib pidada omamoodi golemiks, igal juhul teeb isa juttu, et kui “tütar” nö vanemaks saab, tuleb ta kehasid vahetada jne, et kõik ikka loogiline oleks. Milline dramaatika ja kaotusvalu ja meeletus, kas pole? Ehk siis emoulme täiskasvanutele.

Kommentaare ei ole: