Roberto Bolaño – Metsikud detektiivid (2013)

Kui esmatutvus autori loomega oli parajalt igav, siis see on küll päris vägev romaan. Vahel küll nüristav (keskmise osa jutustuste eripalgelisus!), kuid vägevalt ja üpris pillavalt teostatud; ehk siis totaalne, polüfooniline romaan. Ja peale sellist võimast tekstivoogu tekib lõpuks kohatu küsimus, et millega siis tegu. Miks see Tinejera niimoodi huvitas? Mida Belano ja Lima hiljem eraldi taga ajasid? Milleks selline pidetus? Kuhu nad oma road moviega jõuda tahtsid? Millest selline eneseimetlus?

Põlvkondlik nürinemine, ideaalide luhtumine, eks see on midagi sellist, millega peale ärksaid kahekümnendaid kokku puutud (muidugi, kui sind on eelnevalt midagi sellist üldse huvitanud). Belano ja Lima jätavad erinevatele kaaslastele ja tuttavatele üsna erksa mälestuse, aga mis edasi – see tee ei vii edasi. Ideaalide umbtee. 20 aastat kangutamist ja kurikaval autor ei paljasta, mille nimel nad tegutsesid (ei aeta ju enam poetessi jälgi?). Hägusus, sogane vesi. Tegutsemine tegutsemise pärast?

Raamatu keskmises (ehk massiivseimas) osas on meeletu kogu jutustusi inimestelt, kes Belano või Limaga eri kohtades ja aegadel kokku puutusid, aga see suurt ei ava meeste tausta, see jätab järele küsimärkide rodu või roidunud tühjuse (alati on huvitavam endast rääkida, eksole). Milleks see kõik? Ja muidugi, keda uskuda? Jutustajad ajavad igaüks mingit oma rida (oma nahka tuleb hoida!), nende jaoks pole ilmtingimata vajalik välja tuua Belano või Lima, ee, tõde. Ja nende meeste mõtteid ei teata, ei mäletata täpselt – midagi on, aga mis täpselt, ei saa nüüd öelda (nagu raamatu lõpus üks fotograaf kuulab öösel Belanot rääkimas, aga millest, ei saa aru, ei muud kui katked). Ja kas sel üldse tähtsust on, ja kas pidanukski tähtsust olema – muidugi, jällegi, olenevalt jutustajast.

Einoh, see on autori poolt meisterlik udutamine, vahel on see lugemisel tüütav, sest jutustajaid on palju ja kõigil pole peakummitustega just suuremat sidet (eriti see paganama raamatulaada peatükk, milleks). Aga teiselt poolt, milline lõunamaine toores eksootika eri mandritel. Kolmandalt poolt, see luuletamisest jahumine, see on natuke liiast; ent nagu raamatu kaassõna sedastab, on autoril kirjanduskaanoniga mingi oma suhe. Ja seepärast jääb vast see osa romaanist mitteladinaameeriklasele ehk vähe kaugeks.

Ja ikkagi, mida selles romaanis taga aeti? Millal tegelikult toimus see vestlus Amedeoga? Mida lugejale rääkimata jäeti, või noh, mida üldse räägiti? Miks selline painaja? Miks jääb peale lugemist rahutus, ebamugavus põue? Ei oska vastata.

“23. detsember 

Täna ei juhtunud midagi. Ja kui juhtus, siis on parem sellest vaikida, sest ma ei mõistnud seda.” (lk 129)

loterii

ekspress

helilaine
err kultuur
sirp