Kuskohas osade autorite seos fašismiga on selge, on teiste puhul see hoopiski arusaamatu. Kuskil ei paista neil olevat seost Füüreri või muu ideoloogiaga. Ühe autori natsism väljendub vaid tema veendumuses, et Argentiina jalgpalli on seestpoolt õõnestamast juutidest bolševikud. Kõigele on taustaks Lõuna-Ameerika poliitiline ja sotsiaalne olukord, millest mina kunagi väga teadlik pole olnud. Tsitaate ma ei leidnud, kuigi tsiteerida oleks palju. Bolano ei too kunagi tsiteeringuid kirjanikest, keda kirjeldab. Ta võtab nende teosed vaid lühidalt kokku, mainib kas neid saatis hea vastuvõtt või mitte ning liigub edasi.
Nii loob ta autoreid kui raamatuid ilma neid loomata. Kõik on fiktiivne. Loed järjest neid elulugusid ja varsti on nagu ükskõik, kas need on "päriselt". On traagilisi armulugusid, on Lõuna-Ameerikasse pagenud natsidest sõjakurjategijaid, töötuid kodutuid, rikkaid luuletajaid (Eesti mõttes absurdne ja võrdväärne fraasiga 'süütu vanaema'), pakse poetesse, sarimõrvaritest kriitikuid... Jah, lõpp läheb kuidagi veidraks ja toimub üleminek teistele Bolano romaanidele "The Savage Detectives" ning kurikuulsale "2666"-le. Üks kunstnik/kirjanik, kelle elulugu ta kirjeldab, paneb Tšiili sõjaväes kokku fotonäituse ning laseb väikses korteris ükshaaval tuppa seersante kui ka oma ajakirjanikest sõpru. Seinad on kaetud fotodega... no ma ei ütle päris ette.
Raamat on tulvil erinevaid elulugusid inimestest, kes on kunstnikud ja kirjanikud otsimas kunsti olemust ja kuidas seda väljendada. Ja kuhu selliste inimeste iseloom ja looming neid elus viib. Kui see oleks ilukirjanduslikus vormis, siis poleks see eriti eriline. Kaks faktorit teevad selle raamatu huvitavaks ja ajukeppivaks: et see on esitatud tõese teatmiku näol ning et selle on kirjutanud Bolano.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar