Roberto Bolano "The Third Reich" (2012)

Järjekordne Bolano. Pean mainima, et olen ikka "Monsieur Pain" mõju all ja seepärast teda uuesti ostangi. Et "äkki on midagi sarnast", mis on tegelikult hale ja kurb suhtumine. Enam ei loe ma teda kunagi selle mõttega, et äkki jäljendab üks ta teos toda lemmikumat. Teos leiti peale ta surma tema paberite vahelt või sahtlist, ja siis pandi selline post mortem raamat kokku. Bolano juurde kuuluv neurootiline/skisofreeniline/närviline mõttemaailm, unenäoline ja painajalik reaalsusetaju ja üleüldine nihkes kulgev reaalsus. Need on selles teoses palju peenemad ja see pole mingi põnevusromaan ega seiklus, kuigi miskipärast arvasin enne lugema hakkamist, et siin räägib Saksa spioonidest Külma Sõja ajal.
   Lugu räägib kahest noorest saksa turistist, kes lähevad Hispaania rannikulinna puhkama. Armunud paar, aga mehe hobiks on mängida selliseid realistlikke lauamänge, mis jäljendavad teise maailmasõja lahinguid. See on ta hobi ja rahvusvahelisel skaalal on ta Saksamaa tšempion ning tegeleb asjakohaste ajakirjade ja fännimaailma ülevalhoidjana. Kohe hakkab ta puhkusel ka mängu üles seadma ning ei käi eriti väljas. Kohtutakse inimestega samast hotellist, kuni üks nende uus tuttav merel surfates kaob. Ainult peategelane jääb veel hotelli, kui tema naine lahkub ja seejärel saab mees tuttavaks rannas paate üüriva põletusarmidega, napisõnalise mehega, kellega ta hakkab mängima lauamängu "The Third Reich". Peategelane elab oma peas läbi väga imelikke mõtteid ja tundub äärmiselt bipolaarne või neurootiline. Mäng Euroopa üle hakkab juurde võtma aina ebareaalsemaid ja tähenduslikumaid motiive ning peategelane tunnetab mingit kummalist tunnet, nagu toimetaksid ta ümber ebaloomulikud jõud.
   Terve lugemise ajal mõtlesin, et see pole selline raamat, mida ma tavaliselt loen. Mida ma siis tavaliselt loen? Mõtlesin sellele ainult selle lugemise ajal ja nüüd tundub, nagu oleksin selle raamatu sisu ise unes näinud. Stiil on selline, et unenäolisus ja reaalsus sulavad veidike ühte ja kui vaatenurk antud läbi peategelase "pea", siis on kokku üks unenäoline ja häiriv kompott. Jube hästi annab edasi inimese sisemõtteid, mis on suuremas osas vaimuhaiguse piiril ja põhjendamatud. Näiteks loeb tegelane öövahetuses töötava kelneri pilgust välja pahaendelist heakskiitu, vana sõbra hääles peituv lubadus millekski enamaks (aga milleks?) või toatüdruku näol on naeratuse esimene samm, mis viitab talle mõnitamise algetest. Umbes selline ettekujutuse ilm, samm eemal skisofreenilisest mõtlemisest "kõik elektripostid soovivad mulle halba, kuid jalgrattad on mu peale vaid kadedad."
   Reaalselt võttes on see lugu ühe noore mehe kuu-ajalisest puhkusena alanud jamast, mis venib unenäoliseks ja ta pannakse vaimselt proovile. Aga kes siis paneb? Miks ta neid asju teeb? Iseenesest mingit kandvat motiivi peale elu ja kunsti ebatõelisuse pole. Mida tarka Bolano kohta üldiselt veel öelda? See peaks mu temateemaline neljas arvustus olema ja ikka pole enda arust midagi tarka maininud. Laialivalguv arvustus... Kas ma soovitaksin? Ilmselt küll, aga mul on selline tunne, et ma ei tea kellele seda soovitada. Pole metafüüsiline, ega samas selline ilukirjanduslik teos. Kuidagi... ebareaalne. Teen pika pausi sellest Bolanost nüüd. Mitte ta halvim raamat tegelt.