Zombid Vietnami sõjas ehk autor
on kirjutanud uue versiooni Coppola filmist „Apokalüps nüüd“ – sügaval džunglis
on zombiarmee, mis peaks tegema lõpu kõikidele sõdadele – pole inimest, pole
probleemi.
Selle jutu mõte vast ongi, et
kokku kuhjata võimalikult palju jäledusi, et … ma ei tea, et mõnd lugejat
šokeerida ja mõnd lõbutada ja surkida ameeriklaste haavas selle džunglisõja
asjus.
Niisiis, sõjakohtu all on üksinda
ühe küla maha nottinud ohvitser, kellele pakutakse mahalaskmise asemel
džunglisse minekut, et otsida üles major Kraus, kes on nüüd mitu aastat kuskil
padrikus jumal teab milliseid koledusi sooritamas – igal juhul, kel vähegi
võimalik, põgeneb tema eest. Krausi metsikused pakkuvad muidugi meeldiva puhvri
põhjavietnamlaste sellesuunalistele rünnakutele, aga samas … mida kuradit seal
õieti toimub. Ja nii sõidab peategelane mööda jõge üha sügavamale ja sügavamale
džunglisse – kõik see lõpmatu hämarus ja looduse lehkamine ja muidu inimolemise
õudus, mis sellele major Krausi tapma saadetud monstrumile avaneb. Lõpuks siis
… võtab Krausi armee ta enda hoolde ning massimõrvarid kohtuvad näost näkku.
On mõneti huvitav mõelda, kuidas
loomulikku loodust kirjeldatakse kui tsivilisatsiooni lõppu, inimeste(le)
loodud põrgu eeskoda. Või noh, kui ollakse imestunud, et kodusõtta sekkunud
ameeriklasi ei kostitata ausa võitlusega. Aga jah, loodus ja tsivilisatsioon,
kultuurmaastikud vs traagika. Ses suhtes ei saagi aru, kas autor laseb
klišeedel liugu või on vähe kriitiline nende suhtes või lihtsalt surgib
ameeriklaste minevikupainetega. Või lihtsalt meelelahutuslikumas laadis
ümberjutustus Coppola filmist.
Kui hakata enda mälu värskendama,
siis esmatutvus oli II maailmasõja kohta, ja mõjus õige süsimusta huumorina.
„„If I do this, and come back,“ I said. „Do I have to go home? Or could there be more sensitiive missions for me?“
„Why not?“ said the CIA man, smiling his crocodile smile. „We’re always looking for a few good psychos.““ (lk 336)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar