Arne Tsirna – Armastuse valem (2014)

Campi austajana jäi esmatutvus Tsirna loomega eredalt meelde (õigupoolest lugesin küll raamatuid järjest). Käesoleva romaani puhul võiks mõtlikult küsida, et kas tegemist on eesti halvima ulmeromaaniga. Ei tulegi pähe, mis võiks sellele otsest konkurentsi pakkuda. “Kuukerijad”? “Ashinari kroonikad”? “Munamäe lahing”?

Autoril iseenesest ambitsiooni ja fantaasialendu on, aga see viis, kuidas on tekst kokku kirjutatud, see lõhub lugejat (muidugi, räägin vaid enda nimel). Ehk võiks autor järgmise romaani puhul palgata kellegi, kes tekstis komasid vähegi mõtestatumalt paigutaks, nii saaks teksti veidi soravamalt loetavaks. (Järgmiseks tuleks tegelda ehk dialoogide ja sisemonoloogide edastamisega, aga eks see ole suuresti maitse asi.)

“Sellel perioodil, kui elas Asimov, elasid inimesed ajaühikuid ehk aastaid, alla saja aasta. Kui meie elame oma planeetide ajaühikuid ehk aastaid, mitmeid tuhandeid, siis see on selgitatav sellega, et meie tervis tänu rakkude reastamise seadmele, on väga pikk ehk aastatuhandeid. Neil selliseid seadmeid ei olnud ja nad surid enamuses, tervise riketesse ehk haigustesse.” (lk 64)

Raamatu sisu on raske kokku võtta. Igatahes kuskil kauges tulevikus või paralleelreaalsuses on Crakuse tsivilisatsioon, mis avastab maailmaruumi läbikammimisel seal hulpimas mitmeid infokandjaid, mille dešifreerimise järel selgub, et need kirjeldavad-jutustavad hoopiski teistsugusest elukorraldusest kui Crakusel – tegemist on mitmesuguste teaduslike, kirjanduslike jne raamatutega, mis peaksid pärinema ehk meie Maalt. Tekstid on leidjatele arusaamatud, sest need põhinevad dualistlikul printsiibil – koos eksisteerivad nii õige kui väär. Veel hullem, nagu selgub, seal on selgelt kirjas, et impeeriumid tõusevad ja langevad, see on ajalooline paratamatus. Ning vahel võivad need langused olla vägagi äkilised, näiteks eriti hävitava tehnika tõttu; Maa raamatud pakuvad selleks nt tuumatehnoloogiat. See tekitab kohalikes ärevust – kas nende ilmatuma aja kestnud Impeerium on millalgi samuti lõppu jõudmas, kas nende kosmoses võib peituda... tuumarelvastust?!

“Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.
/-/
Me vaatasime veel korraks, viimaseid hetki teineteistele silma ning soovisime, head teed.” (lk 69)

Asja asuvad uurima Crakuse omamoodi filosoof-uurijad, kes seiklevad ringi ja kaardistavad senitundmata kosmost ning satuvad paralleelreaalsustki uurima. Lugu ise algab õieti sellest, et nende uurijatega ühinevad värskelt kooli lõpetanud Temor ja Taarka, kes siis omakorda asuvad interpreteerima seda duaalsusel põhinevat inimeseks olemist. Nemad ja teised uurijad satuvad mitmesse seiklusse, muuhulgas toimub kohtumine Isaac Asimoviga, kelle Asumi romaanid on avaldanud crakuslastele sügavat muljet. Ja lõpuks jõutakse armastuse saladuse lahendamisele. Raamatu vast põnevaim koht on see, kui peale pojaga kohtumist Temori vanemad viimaks omapäi jäid ja siis elasid totaalse transformatsiooni läbi (lk 71-72) – aga miks nad niimoodi käituma hakkasid, selgub ehk järgmistes raamatutes, siin jääb see olukord nagu lahendamata. Omamoodi põnev, mis selle taga olla võib. (Või äkki tegemist kustutamata jäänud peatükiga?)

Kui aus olla, siis ma väga ei saanud aru, mis siin raamatus täpselt toimub. Käib üks pidev arutlemine, kus tegelased räägivad pea samas vaimus või monotoonselt läbi terve teksti. (Tõsi küll, autor eristab üsna selgelt meeste ja naiste funktsioonid.) Peetakse pikki loenguid või jagatakse mälestusi, iseenesest justkui toimuks koguaeg midagi, ent see kõik mõjub üsna staatiliselt (omamoodi peatükk on unenägu poksija Billy'st, mis suudab ootamatult tekitada särtsakalt puise meeleolu). Vaevalt et Tiit Tarlap ja Tsirna on teineteise raamatuid lugenud, aga mingi loominguline hingesugulus on ehk olemas. Nii kõlab Isaac Asimovi suu läbi ka ehk autori enda motivatsioon:

“Sellisel kummalisel ajahetkel otsustasingi hakata neid uskumatuid kilde ja teooriaid vormistama läbi ulmeliste ja tulevikuliste seiklusromaanide. Alati leidub inimesi, keda huvitab teistsugune mõtlemine ja fantaseerimine hoomamatute tundmuste ja seikluste üle. Ulmekirjanduse lugejaid on palju ja kui nendesse romaanidesse vaikselt sisse lülitada huvitavaid teooriaid ja seiku, siis jätkub avastamisruumi paljudele ja pikkadeks aastateks.” (lk 162)

Niisiis, selgub, et on paralleelreaalsused, kust võivad tulla meie aega kobistama raamatus kirjeldatud tegelased, kes siis siin teostavad uurimust meie maailmast nö võõra pilgu läbi. Tekst võiks täitsa romaan olla, kui vaid poleks niivõrd võimatult kirjutatud.

“Kuid ma arvan, et kuna me pole oma meeles, konkreetselt neid tundeid tundnud või me ei ole neid konkreetselt suutnud ära kogeda, siis võib olla me tulevikus saame neid endale teadvustada, et see tunne, mis tekib, on nüüd see sinnani veel defineerimata ja võrdlemata. Ühesõnaga, siis me tunneme selle lihtsalt ära.” (lk 192)

reaktor