21 august, 2020

Gustav Räppo - Kuu kiired. Walik nalja (1924)

Brošüüris on kolm naljajuttu “Kosmose kontsentreerimine”, “Kelle ussaid…” ja “Torojoro küläh”. Teine ja kolmas jutt pretendeerivad mingisuguse rahvanaljandi laadi omaloominguks (üks on jant sellest, kuidas taluperemees jandib ta majapidamisse kippuvate ehalkäijatega, teine on mingi segane lugu setuga, mis jäi minu jaoks enamvähem loetamatuks), siis “Kosmose kontsentreerimine” on vast ehe näide grafomaaniast - ehk siis unenäoline lugu sellest, kuidas minajutustaja lendab maailma kohal ning näeb Maa nö üldplaani - kuidas Niiluse vesi unistab Austraalia kallistamisest või ahvid loobivad kividega Ameerika rannikut. Aga on ka veidraimad aspekte - nii on ühtlasi näha sauruste tegemisi või seda, kuidas taevakehad omavahel suhtlevad. Õnneks on see õnnelik sonimine vaid kahele lehele mahutatud ja lugeja ei jõua täieliku arukaotuseni.


Aga kellele pakub huvi niisugune poeetika, siis piltidelt on võimalik ehk midagi rõõmustavat leida.



Kommentaare ei ole: