Vastu ootusi kujunes sellest raamatust täiesti nauditav minipuhkus keset sügisstressi. Jällegi on tegemist nö tagurpidi krimiga, kus kuritegu teps mitte päevavalgust ei otsi ja vaevalt, et leidub lugejat, kes loos figureerivatele politseiuurijatele kaasa elaks. Lugu on tempokas ja tihe, tegelastel on täpselt parasjagu liha luudel (kui sobilik väljend siinkohal), kuid mitte mingit ülemäärast sentimentaalsust. Lõpuks võidab vist … südikus, nupukus, intuitsioon, teatavat liiki suuremeelsuski.
Lugejal lastakse välja vaadata kõigi peamiste tegelaste silmadest. Neid ei laota just otseselt puuduste ja vooruste järgi ritta, inimesed on terviklikud oma paratamatuses (või vastupidi), kuid pisikesed kainestavad kommentaarid juhivad aegajalt tähelepanu ühele või teisele, mida tegelane ise enese juures võimetu märkama on, kuid mis ometi tema saatust ühes või teises suunas tüürib.
Öötöö, tee vabriku parkimisplatsilt tootmishooneni, kord pimeduses kord hommikuvalguses, kord pimeduses, kord … Taustal hüljatud ja tühi betoonkarkass, võserik. Argielu pahupool, viletsad ja vanad majad, voodihaiged ja väikesed lapsed, nii lõpuni võõrdunud perekonnad, kus kõigist oleks järgi justkui iseenesesse peidetud kestad. Kui miski, millest on tunne, et see võikski olla tõeline mina on peidus sügaval hämarais koopas ning tuleb välja ainult millegi sellise peale, mis on väga kaugel teispool normaalsuse piiri.
Raamatu kaas küsib peibutavalt, “mis juhtub, kui lähed üle piiri … ”? Aga mõnes mõttes näib, et tegelikult ei ole piir ka siin enam üksainus kindel joon või tegu, olgugi, et raamatu on just sellele märgilisele algusele ning sellest tulenevale üles ehitatud. Kui nii võtta, siis näib, et kõigi tegelaste elud on juba üle mingi piiri, kui nii võtta, siis ongi omamoodi romantikat avastamises, et milliseid piire veel annaks ületada ja äkki võib aina ületades ja ületades lõpuks kuhugi paremasse kohta välja jõuda? Ega asjata pole pealkirjaks “Välja”. Kui piirid on ületatud, siis võidab lõpuks see, kes iseenesega rahu teeb.
Et siis selline sünge õdukrimi. Tasub meeles pidada, et 50 miljonit jeeni võis olla midagi poole miljoni euro kanti heal juhul. Mitte, et 1997. aastal, mil see esmaavaldati, me veel midagi eurodest teadnud oleks. Piire, millest üle astudes võib paremasse paika jõuda (või siis hoopis halvasti lõpetada, kes teab) leidub siin raamatus tavainimestelegi. Enamasti pole ju nii drastilisi meetmeid vaja, äkki piisab sellestki, kui otsustaks ühel mitte enam õhtusööki teha. Või hoopis ületaks vaikimise nähtamatu müüri ning teeks midagi veelgi hirmutavamat, kui mõrv või laibatükeldamine – vokaliseeriks siiralt oma mõtteid ja vaataks teisele inimesele silma? Siin raamatus muidugi päris NII keeruliseks ei minda. Jäägem lihtsa rappimise ja igapäevase leiva juurde.
Kaanekujundus pole minumeelest teps mitte see, mis ta olla võiks.
Lugejal lastakse välja vaadata kõigi peamiste tegelaste silmadest. Neid ei laota just otseselt puuduste ja vooruste järgi ritta, inimesed on terviklikud oma paratamatuses (või vastupidi), kuid pisikesed kainestavad kommentaarid juhivad aegajalt tähelepanu ühele või teisele, mida tegelane ise enese juures võimetu märkama on, kuid mis ometi tema saatust ühes või teises suunas tüürib.
Öötöö, tee vabriku parkimisplatsilt tootmishooneni, kord pimeduses kord hommikuvalguses, kord pimeduses, kord … Taustal hüljatud ja tühi betoonkarkass, võserik. Argielu pahupool, viletsad ja vanad majad, voodihaiged ja väikesed lapsed, nii lõpuni võõrdunud perekonnad, kus kõigist oleks järgi justkui iseenesesse peidetud kestad. Kui miski, millest on tunne, et see võikski olla tõeline mina on peidus sügaval hämarais koopas ning tuleb välja ainult millegi sellise peale, mis on väga kaugel teispool normaalsuse piiri.
Raamatu kaas küsib peibutavalt, “mis juhtub, kui lähed üle piiri … ”? Aga mõnes mõttes näib, et tegelikult ei ole piir ka siin enam üksainus kindel joon või tegu, olgugi, et raamatu on just sellele märgilisele algusele ning sellest tulenevale üles ehitatud. Kui nii võtta, siis näib, et kõigi tegelaste elud on juba üle mingi piiri, kui nii võtta, siis ongi omamoodi romantikat avastamises, et milliseid piire veel annaks ületada ja äkki võib aina ületades ja ületades lõpuks kuhugi paremasse kohta välja jõuda? Ega asjata pole pealkirjaks “Välja”. Kui piirid on ületatud, siis võidab lõpuks see, kes iseenesega rahu teeb.
Et siis selline sünge õdukrimi. Tasub meeles pidada, et 50 miljonit jeeni võis olla midagi poole miljoni euro kanti heal juhul. Mitte, et 1997. aastal, mil see esmaavaldati, me veel midagi eurodest teadnud oleks. Piire, millest üle astudes võib paremasse paika jõuda (või siis hoopis halvasti lõpetada, kes teab) leidub siin raamatus tavainimestelegi. Enamasti pole ju nii drastilisi meetmeid vaja, äkki piisab sellestki, kui otsustaks ühel mitte enam õhtusööki teha. Või hoopis ületaks vaikimise nähtamatu müüri ning teeks midagi veelgi hirmutavamat, kui mõrv või laibatükeldamine – vokaliseeriks siiralt oma mõtteid ja vaataks teisele inimesele silma? Siin raamatus muidugi päris NII keeruliseks ei minda. Jäägem lihtsa rappimise ja igapäevase leiva juurde.
Kaanekujundus pole minumeelest teps mitte see, mis ta olla võiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar