28 juuni, 2009
Sigmund Freud – Nali ja selle seos teadvustamatusega (2008)
Raamat, mille lugemine tekitab unisuse (eriti “Naljatehnika” osa), sajanditaguste naljade lahtiseletamine; omamoodi lõbus on jälgida, kuidas Freud naudib oma mõtlemist, sõnaseadmist. Teose parim kild on üks näide laste naiivsusest (lk 215).
Raamatu kujundus (v.a. kaaned muidugi) meenutab päris üheselt Avatud Eesti Fondi sarja, kui edasi mõelda, siis nagu olekski tegemist näiteks AEFi eri- või lasteväljeandega – pilkupüüdev kaan, aga rohkemat muuta ei vaevutud.
“Lisaks on rõvedus suunatud teatud isikule, kes on seksuaalselt erutav ning kes rõveduse kuulamisega saab kõneleja erutusest teada ja peab seeläbi ise seksuaalselt erutuma. Selle erutuse asemel võib tal tekkida ka häbi või kohmetus, mis on vaid reaktsioonid ta erutumise vastu ja tähendavad kaude selle tunnistamist. Rõvedus on seega algselt suunatud naisele, olles samas katse võrgutada. /-/ Rõvedusega nagu paljastataks seksuaalselt diferentne isik, kellele rõvedus on suunatud. Rõvedaid sõnu välja öeldes sunnitakse rünnatavat isikut asjasse puutuvad kehaosa või toimingut kujutlema ja näidatakse talle, et ründaja kujutab endale seda ette. Ei saa kahelda, et seksuaalse paljastamise nägemise nauding on rõvetsemine algne motiiv.” (lk 115-116)
“Nende institutsioonide seas, mida küüniline nali tavatseb rünnata, ei ole mitte ükski olulisemalt, tungivamalt kaitstud moraalieeskirjadega, ent samas rünnakule kutsuvam kui abieluinstitutsioon, millele on pühendatud ka enamik küünilisi nalju. Mitte ükski nõue ei ole ju isiklikum kui seksuaalne vabadus ja mitte kuskil ei püüa kultuur tugevamalt alla suruda kui seksuaalsuse vallas.” (lk 131)
“Kui arstina õpitakse juhtumisi tundma isikuid, kes muidu millegagi eriti silma ei paista, ent kes on oma ringkonnas tuntud naljaninad ja paljude levinud naljade algatajad, siis ei üllatuta, avastades, et need naljahambad on lõhestatud ja närvihaigustele altid isiksused.” (lk 167-168)
“Naermine kuulub suurel määral nakatavate psüühilise seisundi väljenduste hulka; kui ma ajan kellegi oma nalja jutustades naerma, siis kasutan teda tegelikult ära, et äratada omaenese naeru, ning võib tõepoolest jälgida, et olles esmalt tõsise näoga nalja jutustanud, naerame mõõdukalt teiste naerule kaasa. Oma nalja teistele jutustamine võib seega teenida mitut kavatsust. Esmalt annab see mulle objektiivse kinnituse, et naljatöö läks korda, teiseks võimaldab see minu enda naudingut läbi teiste tagasimõju minule täiendada, kolmandaks – korrates mitte minu tehtud nalja – aitab üle uudsuse kadumisest tulenevast naudingu kahanemisest.” (lk 184)
“Ka assotsiatiivselt käituvad naljad eriliselt. Sageli ei saa meie mälu neid kasutada siis, kui me seda tahame, teisel korral ilmuvad nad tahtmatult ja nimelt meie mõttekäigu nendes kohtades, kus me nende sissepõimumist ei mõista. Need on vaid väikesed jooned, ent siiski viited nende pärinemisele teadvustamatusest.” (lk 198)
“Naiivsus tekib, kui keegi astub täiesti üle barjäärist, kuna seda ei ole tema puhul olemas; seega näib, et ta ületab selle vaevata. Naiivsuse mõju eelduseks on meie teadmine, et tollel isikul seda barjääri ei ole, muidu me ei nimetaks seda mitte naiivsuseks, vaid jultumuseks, me ei naeraks tema üle, vaid tunneksime meelepaha. Naiivsuse mõju on vastupandamatu ja see tundub arusaamisele lihtne olevat. Jõupingutus, mida oleme harjunud tõkke ületamiseks tegema, osutub naiivset juttu kuulates järsku kasutamatuks ja juhitakse naeru kaudu välja; tähelepanu ei ole vaja kõrvale juhtida, tõenäoliselt seetõttu, et see toimub takistuse otsese kõrvaldamisega, mitte käivitunud operatsiooni vahendusel.” (lk 213)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar