Jakob Liiv - Kõrbelõvi (1898)

Pildikesi põrgust ja taevast.

"„Abdallah, põrgus saadanate talus
On igawene piin ja wiletsus,
Sääl maitseb süda kustumata walus,
Mis korda saatnud rumalus.
Sääl lõppemata põrguleegi ligi
Siis heidetakse wilets süüdlane,
Kus sulab wälja tema wiimne higi,
Mis põleb ihu pääl kui tuluke.
„Ja iga tahes õnnetuma keha
On külge pidi põrgu palawas.
Üks külg tal sulab wastu tule eha
Ja teine külg on priskelt kaswamas.
Siis tihti saadan süüdlast ümber käänab,
Et terwe külg läeks uuest sulama,
Ta küpsen’d külge tulest wälja wäänab,
Et see wõiks jälle uuest’ kosuda.
„Nii igawesest ajast igawesti
Sääl kaswab, põleb hukka möistetud,
Ta kõrwu kostwad kaebed tasakesti:
Mispärast on ta sinna heidetud!
Siis peab saadan oma lustipidu
Ja pilkab, naerab walus waewlejat,
Kel hinge sees weel kahetsuse idu,
Et teeninud ta elus saadanat.
„Ja paradiis, kes jõuab kujutada
Ta ilu, suurust, kõrgust, pühadust.
Kus uhked uulitsad ja kuldne rada
Ja mitu tuhat wärawat ja ust,
Kus õied joowastawat lõhna andwad,
Puud wilu warju waikselt puhata.
Kus noored neiud õndsaid süles kandwad
Ja waatawad neid armsa silmaga.
„Sääl õnne elu igawesti kestab,
Ei üksgi ilu muutu, wanane;
Sääl noorus noorusega juttu westab
Ja armu kirg ei hinges wähene;
Ning iludused meestel toitu toowad,
Mis pole põrmupinnal kaswanud,
Nad ühes jumalate jooki joowad,
Mis parem on kui wein, mis keelatud."

(lk 38-39)

Jakob Liiv wikipedias
"Kõrbelõvi" raamatuna