“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)
See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).
Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.
“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar