“Õp Voog – Ja kiirustades ning ülepeakaela seda teha ei tohikski. Kas teate, mida mina kõige rohkem kardan? Armuda... Mehed arvavad enamasti, et naised on ainult proovimiseks, oma vajaduste rahuldamiseks. Nad ei hooli sellest, et meil, naistel, on süda sees, mille iga tukse on kui käe sirutus õnne järele. Aga kui sellele käele langevad ainult ebemed, killud, siis on tal väga valus, sest need ju torkavad...” (lk 25)
“Kool ja elukool” - juba esimesest leheküljest torkab silma kohmakas ja literatuurlik väljendumine (ja nii terves raamatus). Tegevus toimub siis koolis, kus õpetajad omavahel targutavad ning tsiteerivad mõtteterasid ja luuletusi. Räägitakse maakoolide muredest ja problemaatilistest õpilastest – kõik algab kodust ja sellest, mida tänapäeval telekast näidatakse. Didaktiline näpuganäitamine, õpetajad on kui tublid noorevõitu memmekesed oma eripäradega. Hämmastaval kombel on inimestevahelises suhtlemises tähtsal kohal vallaslapsed või lahutatud abielud. Vast veidraim koht on näidendi 4. pilt, kus toimub tegelaste ajuvaba ringisaalimine kantseleis – õpetaja astub tuppa ja kohe jätkab eelnevalt kõnelnute juttu omapoolse targutamisega. Ja nii korduvalt mitme erineva tegelasega. Justkui seistaks järjekorras, kõrv vastu lukuauku. Igatahes, vaimustav campnäidend vapustava lõpuga.
“Varivalitsuse varjud ehk kas me sellist vabariiki tahtsime” - pilt siinsele poliitikaelu väljastpoolt Tallinnat ja Tartu anno 2006. Kui eelmist näidendit oli igati lõbus lugeda, siis see tekst on nii halb, et pole enam naljakas ka. Tore, et on osutatud Eesti poliitikaelu jamadusele, aga viis, kuidas seda tehakse, on lihtsalt lapsik ja seetõttu ärritav. Võimuolijatele vastanduvad tervet mõistust esindavad lihtsad inimesed, kes on lihtsalt lihtsameelsed. Jaburuseni. Küsimus ei ole selles, et ma hindaks kõrgelt ühegi siinse erakonna palet või oleks subjektiivne sümpaatia kellegi vastu – kui kriitika on halina-lalina tasemel, siis see pole tõsiseltvõetav ja heidab halba varju kriitikule endale. Omamoodi huvitav oleks näha, mida kirjutaks Jaska sellisel teemal anno 2009.
Kogumikus on veel lisaks 4 lastenäidendit.
“Kevadet otsimas” - väikesed tüdrukud räägivad nagu kainelt luulelised noored naised, päris põnev oleks näha, kuidas reaalsed väiksed tüdrukud suudaksid esitada sellist teksti. Või olen valesti aru saanud ning see näidend polegi mõeldud koolilaste poolt esitamiseks.
“Lumekuninganna” - näidendit illustreerib pilt arvatavast lumekuningannast on hirmutav, proportsioonitult suured silmad-tõllarattad vaatavad kuhugi kõrvale. Teksti lugedes kerkib algul silme ette pildijada maniakaalselt tantsivatest Lumekuningannast ja lumehelvestest. Omamoodi ehk laste jõulunäidendi moodi, kui suudetakse endale selgeks teha, miks Lumekuninganna nii õel ja käsutav on, justkui selline antropomorfsete loomakeste sekka eksinud sandrajõgevalik dominatrix.
“Lumihelbekesed jõulumaal” - krišnaiitlikud lumehelbekesed korraldavad laulu ja tantsuga metsarahvale jõulupidu. Seda näidendit võiks esitada vaikselt ja monotoonselt, põrandat vahtides ja piinlikult pikkade pausidega, mil kogu lavategevus peatub, jookseb kinni, on vaid osatäitjate hingamine.
“Jänkupoiss jõuluvanaks” - näidendit illustreerib pilt jõuluvanariietuses triksis-traksis mägrast, kellele on pastlad jänesekõrvade imiteerimiseks pähe pandud (seega – pilt on mõnusalt tore). Kolmandat jõulunäidendit järjest lugeda on pisut liig, enam ei üllata ega kõiguta miski. Loomtegelased on ikka säändsed nagu tavaliselt sellistes lastenäidendites, ja iga repliik on jõulud jõulud jõulud, kõikjal on paks lumevaip ja valitseb kerge pakane. Selline talvepildike oleks ehk tõesti lastele parajalt eksootiline.
valgamaalane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar