Raamat nüüdisaja kiviajast – 90ndate algus ehk aeg mil mobiile ja internetti ei kasutatud. Teoloogiatudeng Rommi elab Tõnismäe kandis ja töötab hullumajas sanitarina. Raamatu huvitavaks osaks ongi hullumaja ja selle elanike kirjeldamine. Kümnendivahetuse muu kirjeldatud eluolu on selline... tavaline, tuletab lihtsalt meelde tollaseid segaseid meeleolusid ja olukordi. Samas pole Tõnisson kramplikult kinni kronoloogilises ajas, vahel ollakse kaheksakümnendates, mõned märksõnad viitavad hoopis lähiaastatele.
Nii mõnedki naljakad juhtumid kooruvad välja Rommi venelastest majanaabritest ja hullumaja klientidest. Eriti toredaid luuletusi deklameerib Brunhilda (kes ainult räägibki poeesiakeeles):
“Nüüd lähen ma tualetti,
seal tõmban rauast ketti.
Siis pesen oma käed,
arst minus puhtust näeb.”
“Kui võtan ikka rohtu,
siis tõrjun suust ohtu.
Mind aitab arstirohi,
siis enam ma ei ohi.” (lk 46)
Kodušampuse tegemine: “See käib nii, et mees joob kodus viina ja vanamoor susiseb kõrval.” (lk 48). Korraks mainitakse tekstis üht läti guru (lk 131).
Tekst on kirjutatud mõneti retrolikus keeles (nt “kinoteater “Kosmos””), lisaks ilmestab lugemist reaaluste viidetena esitatud sõnaseletused, mis on kindlasti mõne aja möödudes uutele lugejatele vajalikud seletused.
Küllaltki huvitav raamat.
“Heale lugejale, kes ehk hoolimata kõigest on arvanud heaks eelpool toodud lugusid naljavesteteks pidada sooviks autor hoo mahavõtmist ning mõelda sellele, et me keegi ei tea, mida elu meile tuua võib sest mõõt, millega me teistele mõõdame, antakse meile tagasi ja pannakse kuhjaga pealegi. Ja millisel moel meile tagasi antakse, me keegi ei tea.” (lk 161-162)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar