Sandra Jõgeva – Draamapunkt (2008)

Lugemisel tekkis väike ebamugavustunne, kuna ei osanud valida viisi kuidas loetusse suhtuda. On see ilukirjandus või midagi esseistlikku või järjekordne performance-projekt? Kirjanduslikuks võiks ehk lugeda “Veri ja au” ja “Must kokk Kentuckyst”, raamatu algus- ja lõpulugu; vahepealsed tekstid, need on sellised ekspressiivsete hüüdlausetega kirjutamise kogumid (nii mõnigi tekst on varem ilmunud meedias). Rõõm lugeda, et performance-kunst toetub niipalju secondhand tarvikutele – igati loodussõbralik lähenemine. Igav tänapäevandus, et riiete ja aksessuaaride puhul peab mainima coolina mõjuvat kaubamärki.
"Esmaspäev, 8. jaanuar 2007" - seda aktsiooni nägin telepildi vahendusel, pudelite pähe purustamine oli tõepoolest tore vaatepilt.

Täiesti raamatuväline mõttekild – hiljuti oli telekas dokfilm Jõgevast, kus muuhulgas oli see koht, kus rinnale tätoveeriti tühi blankett, kuhu peaks elu jooksul tätoveerima armastatud inimeste nimed – ei tea, hüpoteetiliselt võiks olla häiriv lugeda enda nime kolmandal või viiendal või kaheksandal kohal, aga noh, eks kindlasti ole inimesi, kes tahavad üksipulgi partneri minevikus sorida. (Remsu on kirjutanud pisut totralt sellest dokist.)

Raamatul on päris hea pealkiri, assotsieerudes eelkõige traumapunktiga, aga miks mitte ka draamapunkiga.

areen
femme
sirp matsin
sirp kiis
trakyllmaprokrastineerinj2lle