“Koloratuur kui naine pole meie aeg-ruumi seadustega leppinud, sest tema kui meeshäälte täiuslik vastand tajub aega vaid oma kuufaasidele vaheldumisele alistunud kehaga, millest läbivoolav aeg hakkab teda kui naist liigagi vara kortsutama, ja ainult koloratuur ise teab, mida veel.” (lk 40)
Muud moodi ei oska seda raamatut kirjeldada kui siseringi estraadinali, ei tea kui tõepärane on saatesõnas esitatud väide nagu olnuks see tekst Eesti Televisioonis kaalumisel huumorisarjana. Raamatu teksti on esitatud saadete (toore) käsikirjana – algul juhusega algav humoorikas sissejuhatus, seejärel saatejuhi ja Aarne Üksküla frivoolsed tutvustused eri häälterühma lauljatüüpidest, seejärel võib esitada tuntud saatekülaline esitada küsimuse saatejuhile või keegi Libe Kõri meenutab oma lauljakarjääri. Kultuurikauge inimesena näib see tekst mulle vanamoodsa usuna ooperi ja seda ümbritseva glamuursusest, vaatajate poole pöördutakse ikka kui “armsad nalja-, naiste- ja napsimeestest melomaanid” (lk 60 jm – eks tekstide naljad jagunegi muusika, naiste ja napsi kohta), ma saan aru küll, et Karo on hoolega üle võlli keeranud, aga noh, kirjutatu näol pole just tegemist toomasvelmetliku mõttesäraga. On need tekstid autoripoolne muhe muie või salvav ärategemine või soovi olla ihaldatud projitseerimine huumorisse? Ei tea, ei ole tuttav selle siseringiga.
Milline on Rodnini “Mõtleja” poos? Mida teeb arhidekt? Miks jahutakse siin järjepidevalt vabamüürlusest? Miks on ooperieksperdiks Aarne Üksküla, ta on küll olnud õppejõud, aga mis seos on tema puhul ooperimaailmaga? Telelavastusena oleks neid trillerdusi pidanud ehk lavastama Peter Jacksoni “Meet the Feebles” laadis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar