“”Minu mees ütles mulle eile öösel peale seksi midagi väga imelikku.”
“Kui keegi kommenteerib oma partneri vooditaset, siis tavaliselt peitub tegelik põhjus enda saamatuses.”
“Tundus hoopis, et tema arvab mind mõnest paremaks. Tema lause mõte oli umbes selline, et minuga on ikka jube hea keppida, sest mul olevat mõnusalt kitsas auk.”
“Siis ma ei saa sinust enam aru.”
“Aga kellega võrreldes? Kui mina olin tal esimene ja minu teada siiani ainus. Kust ta teab, millised teised on?” (lk 85-86)
Lugu, mille saaks kokku võtta nelja sõnaga: “Hiiumaa tütarlapsest sirgub naine” - Virgini nimelise tüdruku hormoonid alustavad möllamist juba 10-aastaselt, 14-aastaselt tõrjub ta 27-aastase abielumehe lähenemiskatseid. Poole raamatu peal muutub 17-aastane neiu rasedaks, seemendajaks satub 16-aastane Vihmar Lasnamäelt, niisugusele sündmusele järgneb noorte mõttetu abielu ja neiu müüjaamet Tallinna kaltsukas. Mõne aja pärast asub abielu lagunema, noor armuke kaob ja polegi muud kui pojaga tagasiminek Hiiumaale. Virgin keeldub meestega sidumast ja harrastab juhusuhteid, ent aastate pärast saab naisest lõpuks Barbie ja abiellub Keniga. Muinaslugu missugune!
Muinaslugu küll, aga kergelt veider on lugeda tüdruku seksuaalsest ärkamisest. Võiks öelda, et raamat on küllastunud erinevatest lugudest Hiiumaa ja Tallinna inimestest, kes ei hoia just riista püksis, naabrid petavad teineteist rohkem kui... ei tea, ei tulnud ühtegi sobivat võrdlust pähe. (Võrdluseks meenub Seppardi siivas raamatuke.) Tekst on keeleliselt kohmakas ja lihtlausetega kirjutatud, see on ühtaegu jaburalt lihtsameelne ja tiirane, siiski vast mitte nii rajult camplik kui Padesaare pärlike. Milvi Lembe juunior oleks vast lähedaseim liigitus? Võibolla on see raamat mõeldud neidudele riivatute mõtete ergutamiseks, salajaseks öökapiraamatuks. Kuid kindlasti sobib raamat ka kiimaste vanameeste lugemislauale.
Raamatus vilksatavad möödaminnes mõned reaalsedki inimesed – Maire Aunaste, Paul Tuhkru, Ave Alavainu, Katrin Sangla. Nimedega on seal muudki jama, Virgin satub enne Keni ikka sarnaste mehenimedega isendite peale, ning ta endagi nimesaamislugu illustreerib hästi seda, milliseid idiootlikke nimesid lastele pannakse: “”Mees tahtis lapse Ingliks ristida. Ammuvanasti oli siinmail põhinimi. Tüdruk nägi oma kuldsete lokkidega, kohe sündides, selline ingellikult süütu ja puhas välja. Mina jälle leidsin, et midagi tänapäevasemat võiks olla.”
“Kuramus, nimelugu kuulen ka ukse tagant. Suur aitähh, kallid vanemad! Kindlasti ei oodanud te, et kunagi aastaid hiljem, mulle seepärast tõeline alandus kaela langeb. Klassi poisid kutsuvad mind nüüd üksmeelselt Selkaks,” pahandab Virgin.” (lk 21)
intervjuu autoriga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar