Veskimees on üks neist autoritest, kelle teoseid loen, kuid mille sisust takkajärgi suurt aru ei saa. Võtad lootusrikkalt kätte järjekordse raamatu, et ehk nüüd saab pihta, aga ei, peale lugemise lõpetamist oled ikka segaduses. Viimati lugesin “Keskpäevapimedust” ja hetkel ei meenu sisust miskit. “Pilvelinnuste ajastu langus” on üks segasemaid eesti raamatuid, mis kätte sattunud. Au ja kiitus Veskimeesile, et kõigest hoolimata üks lugeja jätkab ta raamatute lugemist, tavaliselt piisab 1-2 raamatust, et lõpetada x autori jälgimine.
Segadustunne saatis sellegi teksti lugemisel. Peale raamatu lõpetamist otsustasin teistkordselt teksti kiirkorras läbida, et loetut peas korrastada (sai vähemalt paar peatükki pea vahele jätta – eelkõige Tau Sõrmusele sattunud laste lood). Midagi sai selgemaks, aga huvitaval kombel ei kirjutanud esmamulje märkmetele midagi lisaks. Niisiis, Veskimees on loonud tiheda konstruktsiooniga teksti, millel puudub liha ja õhk. Tegelased on suhteliselt elutud karakterid. Dialoogid muutuvad aegajalt segapudruks, ei saa aru, kes just hetkel end väljendab – veel hullem kui dialoogis on rohkem kui kaks osalist (nt lk 102). Kergelt veider kiiks noorte tegelaste seksielu vastu. Tegelaste puhul kasutatakse aegajalt erinevaid nimesid, mis muidugi aitab segadusele kaasa. Maie, Anu, Malle – need on vist sigitised, mis vahel on naissoost ja vahel kosmoselaevad-tehisintellektid, päris pandav värk. Huvitav hüpotees elu tekkimisest (lk 107). Raamatu kaanepilt on veidralt halb, aga noh, vähemalt värvilahendus ei karju silma.
Ühesõnaga, Veskimeesil on hea oskus luua omapärast maailma ja sellega kaasa minna. Miinuspoolele jääb visandlikkus (kannatamatus?), selle tagajärjel on tegelased elutud ja tegevus raskesti jälgitav.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar