“ “Music?” vaatab taksojuht küsivat taha. Ma noogutan ja edasi tuleb automakist tunni jagu Abba'd.” (lk 117) – rootsi taksojuhtidel on igati arenenud maitse.
Lugemisel tabad end mõttelt, et võibolla on tegemist järjeraamatuga, tekstis viidatud osad tegelased on kontekstivabad ja ei saa aru nende seotusest peategelase või raamatuga. Jääb arusaamatuks, kes on Emma, miks on ristitütar Eliisa ja selle isa Jörgen talle tähtsad, millepärast on peategelasel Mailal nii tugev side kadunud Elsaga, miks orjab teda Lall. Alles raamatu viimases kolmandikus hakkab mõndagi selguma, aga mitte kõik. Nojah, eks see ole tore kui raamat tekitab lugejas küsimusi, ent midagi on nagu puudu.
[Häbiga tunnistan, et just postitamiseks raamatu esilehelt pealkirja vaatasin, selguski, et tegemist on järjega "Õpetaja, õpetaja" raamatule. Ühesõnaga on siinne tekst vildakas.]
Peategelane on masendunud Maila, kes elab kuskil kolkas ja töötab seal erivajadustega laste koolis kunstiõpetajana, ning vabal ajal maalib sügavaid sisenduslikke maale. Raamatu võileivakoefitsent on üsna nullis, Maila pakub ootamatutele külalistele hoopis teed. Maila pole ninnu-nännu karakter, suheldes kähvab ta nii laste peale kui ka kärgib täiskasvanutega. Üleüldse tegelased käratavad, käsivad, ühmavad – võibolla tundub see harjumatu tavalise, klišeeliku raamatutegelaste pehme suhtlemise asemel. Tegelased on nurgelised ja põrkuvad, mitte ideaalmaailmalikult automaatselt sobituvad (kuigi eks siingi ole meelepäraseid tüüpe ja südantsoojendavaid olukordi).
Lugemise ajal tekkis autori kirjutamise kohta mitmeid erinevaid mõttekillukesi. Esimeste lehekülgede mulje oli selline – päris kirjanduslik tekst, hingega kirjutatud, tekst ja mõte moodustavad elava pildi. Kirjutamisel on kaks viisi – lõikavalt selge eneseteadvuse väljendumine ja samas ilukirjanduslik suhe välismaailmaga (ilutsev, sunnitult kujundlik). Lõikavalt selge: “Teen kiisule pai ja koban võtme järele, leian lingi, siis lukuaugu ja lõpuks ka lüliti. Valgus teeb pimedaks.” (lk 12, raamatu lemmikkoht, valguse lõikumine on füüsiliselt tajutav), “Hirm hoiab teda minus kui puus ja see tunne on tammine.” (lk 149).
Hilisem lugemismulje muutub mõnevõrra komplitseeritumaks. Omapärane kirjutusviis, mis ei ühti alati tavapärase lugemiskogemusega – ootamatud põiked/kukkumised irdmaailma assotsieerusid millegipärast Maniakkide Tänava raamatuga. Täiesti müstiline peategelase äravajumine toimub lk 132-146, kui Maila elab üle, ütleme, teadvusmuutuse. Sürreaalne viibimine prügilas ja võimetus sealt lahkuda (lk 85-102) on minu jaoks sõnulseletamatu. Suuremat osa teksti iseloomustab peategelase aistinguline tajumine, peened piirjooned joovastuse, iivelduse ja leiguse vahel, teatav morbiidsus. Ta satub ootamatult olukordadesse ja ta käitub neis impulsiivselt, asukohad vahetuvad pea silmapilkselt: kolgas-prügimägi-Rootsi-Tallinn-Hispaania. Maila lihtsalt eksib ootamatult prügimäele, ta lihtsalt otsustab taksoga sõites bussijaama asemel sõita lennujaama ja sealt Rootsi külla ristitütrele ja ta isale, oma kunstinäituse avamise järel Tallinnas satub ta limusiini ning järgmisel hommikul ärkab Maila Hispaania villas. (Raamatus riivatusi ei toimu, üks pealesunnitud musi vaid.) Hiliskeskealine tädi küll, aga vaat kui krapsakas. Keegi asjatundlik inimene võiks öelda, kas tegemist on healoomulise grafomaania või pärleid-sigade-ette nähtusega, mina ei julge hinnangut anda.
“Mis teeb ühe inimese teisest paremaks? Mitte miski. Me sünnime, elame ja sureme kõik ühtmoodi, ainult meie tahe on erinev. See ongi valik, mille teeme – valime endale eluviisi. Ainult et enamus meist lihtsalt ei tea, mida tahta. See saab selgeks alles siis, kui me leiame midagi, milles oma tahte ära tunneme.” (lk 113)
---
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Et naisteraamatut annab kirjutada ka nõtke keelega, püüdlemata see juu res mingit ilast ornamentikat, annab märku Marje Ernitsa üllitis. Raa matu pealkiri „Hoia mu kätt” tekitas minus muidugi eelarvamuslikke jubed usvärinaid. Aga huvi hakatus kärmelt. Ehkki raamatu algus on veidi na gu takus, läheb edaspidine juba köitva lennuga. Südamlikkusele pretendeeriv lugu, millel küljes ajastu infektsioonid: HIV-positiivne, asus tatud prügimäed jm. Foonil roosatab ka sentimentalistlikku loidet, ent enam-vähem talutavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar