Sarnane tekst Belsi looga ehk siis läti nõukogude proosa oma Teise maailmasõja painetega. Kui Belsi puhul võinuks see juhtuda kus iganes sõjaolukorras, siis see tekst on vägagi lätikeskne.
Puhkajatest parvetajad on peatunud Koiva jõe kaldal ning augustiöös ilmub nende lõkkeplatsile üks vana karjane, kes jääb pinevalt silmitsema üht matkajat, kes aga ei tee vanameest tundmagi. Vanamees räägid reisiseltskonnale oma loo - kuidas saksa okupatsiooni ajal tehti ühel õhtul kohalike (puna-valge-punase käesidemega) omakaitseväelaste poolt ülesandeks aidata neil üht vangi paadiga üle jõe toimetada. Kuid tema ei taha aidata vangi surma saata, aga kuidas küll aidata … Kinniseotud kätega vang hüppab ise paadist jõkke ning nüüd oli paadimehel väikegi võimalus segada vangi püüdvaid omakaitseväelasi, kes püüdsid põgenevat vangi kas surnuks lasta või siis kinni püüda. Kuid kätte teda ei saadud … aga kas vang pääses? Või ikkagi hukkus, see jäi vanameest aastateks painama ja nüüd siis … see tuttava näoga mees reisiseltskonnast.
Nojah, puänti ei saa rääkida - aga kuivõrd see eksisteerib, siis kedagi selles loos petetakse, eksole. Aga noh, see nõukogude värk, ajab oksele. Eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar