“Mina, Henry Dibble, asun oma elu mõningate tähtsate ning kummaliste sündmuste tõepärasele esitamisele suure ettevaatuse ja täiesti loomuliku argusega.” (lk 5) – selline avalõik lausa kutsub lugema.
Raamat päikeseenergia kasutamise võimalusest? Või lihtsalt üks teadusliku fantastika õienupuke? Vene autor kirjutab inglise härrasmehe vaatepunktist ja seda eesti tõlkes (ja lugeda seda 80 aastat peale tõlke ilmumist – soust missugune, siin on 3 lüli, mis annavad oma värvi sellele džentelnmenlusele), kõik see mõjub tahestahtmata tubli vanakoolina. Süüdimatult rassistlikud tegelased (vene autor ülistab inglaste ülemvõimu, seda nõukogude võimu verivaenlast) ja nende väga tundelised suhted, mehed ikka nutavad, kallistavad ja härduvad; rõõmude ja hädade mania grandiosa. Jutu kõrghetkeks on päikeseenergia püüdmise masina idee esitamine - “mu vedela päikese koguja põhijooned” (lk 37-45). Tegemist ei ole just kirjandustekstiga, mida oleks mõtet uuesti tõlkida või avaldada, tal on ainult retrolik väärtus.
Mõned toredad tõlkehetked:
“aboneerusin raamatukogus” (lk 8)
“oli ootamas inimest kümmekond varemtulnukaid” (lk 10)
“Punapõseline vanahärra tõusis laisalt tugitoolist ja kleepus, mu ümbert kinni võttes, mu rinna külge.” (lk 11)
“Minu kohuseks on veeta see öö teie ligidal truu dogina.” (lk 26)
“üks kõige geniaalsemaist vaimustatud ajudest” (lk 28)
“Juba järgmisel päeval valdab teid lilla nukrus.” (lk 29)
“juba ammu kingistab mind oma usaldusega” (lk 50)
“Elagu kolm andekat poolakat – Wrublewsky, Olševsky ja Witkowsky ning Devar, kes nende katseid täiendanud. Täna suutsime, heeliumi vedelaks muutes ja rõhumist silmapilkselt vähendades, alandada temperatuuri peasilindris kuni – 272° ja elektrikaalude osuti nihkus esmakordselt, mitte ainult ühe, vaid tervelt viie mm võrra. Laskun sõnatult oma üksinduses teie ette põlvili, mu kallis juhataja ning õpetaja.” (lk 53)
“Naersin kogu aja oma hinges teie halemeelse muretsemise üle miljonendate sajandite inimeste õnne pärast, aga ma ei rääkinud sellest kellelegi, kuid olles teid ligemalt tundma õppinud, õppisin samuti tundma tõde, et mida alaväärtuslikum on inimkond, seda väärtuslikum on inimene, ja seetõttu kiindusin teisse nagu vana, kodutu, tigestunud, näljane, kärnas peniklutt kiindub esimesse käesse, mis teda siiralt on paitanud. Ning sellesama pärast jään ka mina teie juurde. Jätkub sest.” (lk 58)
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar