“Täna otsustasin ma juhuslikult pargis kohatud Mireille'i abil – muidugi kui ta on nõus mind enda kõrvale võtma – jälgida surma aeglast arengut kuni haripunktini välja. Seda käitumist ja valikut ei suru mulle peale ei hirm ega tusk, vaid võimetus mõista ja raev.” (lk 43)
Olen käesolevast sarjast seni vaid üht raamatut lugenud (kui nüüd mälu ei peta), aga sellest hoolimata mulle meeldib, et selline sari üldse ilmub – et on trükitud peavoolust (ehk siis angloameerika tõlked) erinevaid teoseid. Tõlked prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome keelest – valikuvõimalus tarbida midagi muud. Ei kujuta ette, kui müügiedukas see sari on, kardetavasti mitte eriti (kui on veel tegemist lühijuttude koguga – Loomingu Raamatukogu puhul normaalne, teistele kirjastustele pole vist eriliselt mõttekas). Kui Loomingu Raamatukogu nooruslikkus või värskus on juba mõned aastad varjusurmas olnud (mis ei tähenda, et seal väärt tekste ei ilmuks, lihtsalt pole silma torganud midagi sellist, mis põnevust ärataks), siis ehk see Pegasuse sari pakub midagi nooremapoolsetele ja pinnapealsetele lugejatele nagu siinkirjutaja(spekulatsioon, pole aimugi tegelikult, ülbe soovmõtlemine). Iseenesest tundub sarja raamatute valik olevat üsna naiselik, ses suhtes mõned plusspunktid Moodsale Ajale ja Punasele Raamatule.
Üksik sõna raamatust endast. 35. aastane Antoine jättis senise elu seljataha ja läks vanadekodusse elama (teatud morbiidne eskapism paistab teda vaevavat noorest east alates). Ideaalelu – mittemillegi tegemine, lihtsalt päevade läbimine sest pingutamine on mõttetu, oma väheste lõbude aegajalt karjatamine. Vedeled kas siis kuskil vanadekodus või mõnel staatiliselt mõttetul töökohal. Milleks pingutada, mida on elul veel pakkuda? Ainult tühiseid korduseid, igavaid plagiaate varemkogetust. Mingis mõttes üllatusteta tekst, kõik voolab oma normaalse tekstireaalsuse piires, vananemine kui rutiin (ja mis ei ole rutiin?). Inimelu kui ühtede geenide reprodutseerimine.
Õhuline, painav tekst ja/või meeleolu, selline auhinnavõitja kirjandusteos – nagu teatud draamafilmid, mis võiksid kandideerida Oscaritele vms; selles suhtes puudub üllatushetk.
“Mulle võib süüks panna küünilisust ja julmust või ette heita tunnete puudumist ja vähest inimlikkust, kuid seejuures ei mõisteta pingutusi ja kannatusi, läbi mille ma olen nendeni jõudnud, ega ka mind selleni tõukavat vajadust. Sest see rusuv küünilisus ei ole mingi peenutsemine, vaid vajalik halb püüdmaks mõista, mis peitub meie haleda inimliku konditsiooni taga, anesteseeriv ravim, et lõigata lahti inimeste südamed ja avada sisikond. Otsida inimest inimeses. Vaid selline tuim, hoolimatu, kirurgi vaatenurk annab mulle minu pöörase otsingu jaoks vajaliku vabaduse ja distantsi. Mina ise olen muide selle esimene ohver. Ma asun ise katsejänese rolli, ohverdades oma elu, et leida laiemat üldinimlikku visiooni. Minu “Õnnelikes päevades” viibimise eesmärgiks on mõista, milles seisneb inimese elu, unustades kõik kõrvalise ja võttes arvesse selle lõpplahendust. Seni ei ole ma veel midagi avastanud, nagu võikski midagi avastada, leida peidetud aarde, mis võiks anda elule vastuvõetava ja üleva mõtte. Kindlasti olen ma inimestest selle jaoks liiga kõrgel arvamusel või omistan neile visalt omadusi, mida neil tegelikult pole.” (lk 53-54)
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar