“Kena närvihaigeküla küll. Teaduse järgi peaks selles linnas olema kümme tuhat miljardit ajurakku, aga kui sa enne kahekümne esimest sünnipäeva kas või röhitseda julged, võib neil tekkida ainult kaks arvamust: sa oled kas mingi kuradi rase, või oled sa pilves. Vittu, mina kaon siit. Elu on lihtne, kui ma vihane olen. Ma lihtsalt tean siis, mida teha, ja ma, raisk, teengi seda.” (lk 48)
Paksude ameeriklaste psüühiline ja füüsiline edasirasvumine (Eestiski olevat laste ülekaal jõudsas kasvutrendis, juhhei). Ühiskonnakriitiline jant, Salingeri järglane oma modifikatsioonidega. Raamat koolinoortele, mida on sel pakkuda koolieast vanematele – sissevaadet noortemaailma? Noh, see on vist igal ajajärgul omamoodi tagumikus olnud, on vist inimloomuses end kehtestada teiste üle ja neid siis jalge alla talluda. Raamatu lõpp on muidugi irooniliselt õnnelik, halb saab karistuse jne.
Tüütu on lugeda mingi tiineka maailmavalust ja üleskasvamisest ja kiimlemisest ja whatever. Miks sellest niipalju kirjutatakse? Miks tiinekatest vanemad inimesed seda lõputult kirjutavad? Kas see on tõesti põnevaim aeg elus? Miks sellel turgu on? Kas see on mingi nooruspõlve taganutmine autorite ja lugejate poolt?
Igav ja tüütu raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar