“Seal oli kitsas – tuvikuudis, millest tuvid olid välja tõrjutud. Kuid alati leidub üks tuvi, kes suudab end kas või traatvõrgust läbi närida. Nüüd vahtis see tuvi neid kuudi nurgast oma väikeste hullunud silmadega ja tema geenidele meenus aeg, mil ta oli olnud tohutu roomaja, kes oleks võinud need ahvinirud ühe ampsuga oma kõhtu saata.” (lk 312)
Ei kuulu just Pratchetti säravamate raamatute hulka, aga rõõm on ikka Vetinarit kohata ja kahju on raamatut lõpetada. Pratchetti teostest on toredamad Vahtkonda käsitlevad, õigemini Ankh-Morporki üldisemalt käsitlevad raamatud. Kõik need nõidade või võlurite või muud sellised “üleloomulikud” teemad jätavad üsna külmaks (need vist autori enda lemmikteemad). Maitsed on erinevad ja keda see kotib. Kefiir või keefir.
Raamatust endast ei oskagi suurt kirjutada. Vetinari palkab järjekordse suli postiteenistust korraldama ja selle kaudu kujundab Ankh-Morporki elu endale mugavamaks. Linn üha tsiviliseerub, kauboikapitalism muutub aina aktsepteeritumaks senise libakeskaegsuse asemel. Ei saagi aru, millist raamatut või filmi või kultuuriprotsessi seekord ümber kirjutatakse. Ehk heidab Pratchett pilgu ärimaailmale ja annab oma kõvera hinnangu töö optimeerimisele, kulude kokkuhoiule ja mida iganes veel firmad oma töötajate kallal harrastavad, omamoodi annab see raamatule tõsisevõitu meeleolu.
“Kullatis andis talle märku, et ta vait jääks, ja jätkas: “... sadu tuhandeid dollareid, et teha terves meie organisatsioonis julgeid, tõhusaid ja põnevaid süsteemilisi muudatusi, keskendudes oma põhialale ning jätkates samas täielikku ja tagasisidet arvestavat koostööd kogukondadega, keda me uhkusega teenime. Me mõistame täiesti, et meie energilised katsed mobiliseerida kompanii eelmistelt omanikelt päritud vigast infratstruktuuri ei ole olnud täiesti rahuldavad, ning loodame ja usume, et meie hinnatud ja lojaalsed kliendid säilitavad mõistva suhtumise tulevatel kuudel, mil me, püüeldes täiuslikkust ja toimides sünergistiliselt, üritame muutused ellu viia. See on meie missioon.”” (lk 281)
Vahel tekkis mul lugedes ootamatu tolkienlik tunne – Postimehe rada kui see Aragorni retk surnud reeturkuningate maailma, klaksitornide märgutulede jada nagu see hädasignaali saatmine Minas Tirithist Rohanisse. Pratchetti maailm on oma olemuselt üsna süütu (kuigi sõnades ikka viidatakse, et küll alles tehakse pättust kõigilt kõigile), ei mingit otsest vägivalda ega seksi ega midagi; siivas lugemine kõigile vanuseklassidele. Pisut anarhistlik, aga siiski siivas. Iseloomulik on süütuvõitu kangelane (võib ka mitte esimeses nooruses olla), kes häbelikult avastab vastassoo vastupandamatud võlud, armutakse aga ei enamat. Pratchettile on kombeks dialoogides fraasi korrates osutada, et tegemist on kindlasti kohaga, kus lugejal tuleks naerda, vahel selline näpuga osutamine on tüütu. Seekord ilmestab raamatut selgituskõne filateelia omapärast.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar