“Postkast vaevles trepikojas; kirjad ihkasid pääsu, põgeneda tagasi postkontorisse või jõuda sinna, kuhu nad pidid jõudma, ainult mitte passida postkastis. Oleks vähemalt mõni rahulik õdus postkast olnud. Eriti pangast saadetud kirjad ja korrigeeriva pesu reklaamid. Nii nad küünitasid käsi avausest välja. Mõni oli põrandale kukkunud ja sealsamas oma otsa leidnd.” (lk 18)
Esimesed leheküljed tekitasid vastumeelsust, ent siis raamat avanes nagu maagiliselt ja edasi oli igati mõus. Iseenesest on see huvitav, kuidas noor inimene nagu Elorriaga kirjutab vanadusest ja selle kiiksudest – sest milline võib vanadus tegelikult olla? Ei tea. Mõneti idealiseerimine, või vastupidi – enesele talutavamaks muutmine.
“Ta oli väsinud, tööst, astmed hakkasid kohati silme ees tantsima ja aeg-ajalt sulasid kokku. Ta mõtles korratult, paljude komadega, poolikute lausetega, imelühikeste lausetega või hästi liigutavate lausetega. Ja niisamuti, kui polnud tähtsust grammatikal, polnud tähtsust ka kõigel muul, ja ta oli võimeline tegema mida tahes, ja ta oli ka võimeline kõik tegemata jätma. Pealegi meeldis talle see tunne. Sest kui ta end niimoodi tundis, magas ta nagu ingel.” (lk 48)
Tegelaste hingeelu meenutab natuke Faulkneri “Kui ma olin suremas” tegelaste äraspidist mõttemaailma. Heinsaarelik chillimisraamat.
“Kontoris oli kontoripalavus. Marcose kontoris. Kärbseid lendas sisse tervete perekondade kaupa, kohvrid käe otsas. Kohvreid kandsid tegelikult isa ja ema, väikestel olid kummipallid ja kotikesed kirssidega.” (lk 81)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar