“Aeg voolab alati samamoodi nagu jõgi: algul nukralt ja ekseldes, aastate kuludes aga endastki ette tõtata üritades. Nagu jõgi, takerdub ta lapsepõlve õrnade vetikate ja samblike vahele. Paiskub nagu jõgi alla koskedest ja jäärakutest, mis voolu kiirenemise algust märgivad. Kuni kahekümnenda või kolmekümnenda eluaastani usutakse, et aeg on lõputu jõgi, kummaline aines, mis toitub iseenesest ega saa kunagi otsa. Aga siis saabub hetk, kui inimene avastab aastate reetlikkuse. Alati saabub hetk – minu puhul langes see kokku ema surmaga –, mil noorus saab äkki läbi ja aeg sulab nagu päiksekiirest läbistatud lumehang. Sellest hetkest alates pole enam miski nii nagu varem. Sellest hetkest alates hakkavad aastad ja päevad lühemaks jääma ning ajast saab kiiresti hajuv aur – nagu see, mis tekib lume sulades –, mis südant uinutades tasapisi tema ümber mähkub. Ja kui me seda viimaks märgata võtame, on liiga hilja, et isegi mässu tõsta.” (lk 91)
Kummaliselt poeetilised on kõik 3 hiljuti loetud Pegasuse raamatut. Kui Graff on selline tavapärane-omapärane, Ovalde huvitav, siis Llamazarese teos on näide raamatust, mida mulle ei meeldi lugeda. Kollane vihm voolas lihtsalt hane selga. Arusaadav, et tekst on loodud hästi, aga lihtsalt ei istu ja raamatu lugemine on selline kirvetöö. Silmad libisevad üle trükitähtede nendega suurt haakumata ja poolmasinlikult keerad lehti. Ja pahatihti mõtled hoopis muudele asjadele. Kirvetöö kirvetöö kirvetöö. Eks see on alatu teose suhtes, ja veel alatum sellest kirjutadagi. No juhtus noh, ma enam ei tee.
Raamatu teine pool oli mulle loetavam võrreldes algusega, see võib muidugi olla põhjustatud tekstiga tuttavamast olekust. Hemingwaylikud heroilised Hispaania maastikud. Masendav tekst, kõik see surmaootus. Kaht tüütut raamatut samaaegselt lugeda on ikka nüri (veel viimased 100 lehekülge, õhh).
“Kuigi me seda ei teadvusta, on puu elus, tunneb, kannatab ja väänleb valu käes, kui tema lihasse tungib kirves, tekitades pragusid ja pahku, mille kaudu hallitus ja toonesepp pärast sisse tungivad ning ta lõpuks läbi mädandavad. Seevastu kahaneva kuu ajal puud magavad ja samamoodi, nagu inimene äkitselt une ajal hinge heidab, ei pane nad tähelegi, kui neid raiutakse. Nõnda jääb nende puit siledaks, tihkeks, läbitungimatuks ja on võimeline maa sees mädanemisele aastaid vastu panema.” (lk 112)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar