02 juuli, 2009

Paul Pajumaa – Rusikatega raiutud rada (2007)


“Mind seati teistele lausa eeskujuks. Olin eesrindlane. Vaadake, kuidas Pajumaa jõuab tööd teha! Tehke teie ka! Mina olen olnud läbi elu seda meelt, et töö õilistab inimest: olgu või vanglas – töö on töö.” (lk 67)

Hotpress on kujunemas üheks mu lemmikkirjastuseks, ühtmoodi süüdimatult kirjastatakse nii maagilisi kui traagilisi mälestusi. Ei imesta, kui aastate pärast on selle kirjastuse trükised omamoodi kultuslikud mõnele väiksele seltskonnale – potentsiaali selleks igatahes on. Huvitav, kui kaua see kirjastus veel tegutseda jõuab/suudab, millal saab koostada lõpliku bibliofiilse kataloogi.

Naljatades võiks öelda, et tegemist on looga, kuidas eestiaegne rullnokk sattus nõukogude võimu küüsi. Lühike ja lööv ülevaade endise poksija ühest kümneaastasest eluperioodist. Nüüdsel iseseisvusajal pole vist eriti ilmunud mälestusi II maailmasõja ajal Punaarmees võidelnud eesti meestest, noh, siin väike killuke mälestusi on. Pool raamatut nõukogude sõjaelu ja pool raamatut nõukogude põrgut. Pajumaa annab üsna hävitava hinnangu kaasvangidest eestlastest, kes ei löönud mesti ega hakanud blatnoidele vastu (erinevalt autorist).

Napp ja sirgjooneline mälestuslaad, vähem kui tunniga loeb selle hullu raamatu läbi. Pajumaa on tõeline alfaisane; tasub kõrva taha panna, et poks elunormiks, mees tuli võitjana ikka rõvedast vägivallamülkast välja. Kiusatus öelda, et selliseid mehi enam ei ole. Sellise vägivallakamaka juurde nagu ei oskakski soovida, et oleks tegemist tavapärase mälestusraamatuga – jutt on ainult otsekohesest ellujäämisest ja lõpuks vangipõlvest pääsemisest, muul ei olnud tähtsust. Solženitsõn oleks talt paugu kirja saanud.

“Ja siis see tüdruk rääkiski mulle lõpuks tädi Maria äriplaani välja. Kõik need naised on käinud minu juures mitte ennast ja mind lõbustamas, vaid selge sooviga last saada. Seda mina tõesti ei teadnud. Neil pidada olema koguni selline salajane ühing. Aga miks just mina pean see tõupull olema? Sellepärast, vastas naine, et sa pole pätt ja oled ilus terve mees. Tugev võõras mees, sellepärast valitigi mind. Aga vaata, et sa seda Mašale välja ei lobise, mis ma sulle praegu rääkisin. See on selline naiste omavaheline vandenõu, et oleks kergem elada. Selgus, et Maša võttis igaühe käest, kelle minu juurde tõi, 5 rubla. /-/ Eks see oli õigupoolest siiski pisut sündsusetu asi ka, vorpida naistele viierublaseid lapsi.” (lk 94-95)

drupress

1 kommentaar:

Jaanus (Xipe) ütles ...

See raamat oli hea lugemine. Palju teda just polnud.