“Mõtlen naudingule, millega purustaksin tasakaalu, milles me Samueliga elame. Ma kõhklen, žongleerides viivu dünamiidi ahvatlusega. Lõpuks otsustan kõik luku taha jätta, Yoimi naasmise ja lapsega seotud valed, ning lisada veel ühe kihi meie hõrgule napooleonikoogile – ütlematajätmised, vaikimised, igavus, korrake tegevust iivelduseni.” (lk 12-13)
Olgem ausad, selline kena naisenimi mõjub hurmavalt igas blogis. Ütled “Veronique Ovalde” ja silme ette kerkib pilt näiteks... Bardot, kes sosistab kõrva: “les hommes en general me plaisent beaucoup”. Ilusad inimesed on toredad.
“Ma mõtlen, see on rumalus, ta tuli jälle oma rumalustega, aga ma tahan neid tunda enda sees sulamas, ma tahan need endasse imeda ja tunda end lõdva ja õrna ja kaunina (ta ütleb mulle, sa oled lõtv ja kaunis ja õrn ja mina tõstan kleidi üles, et ta näeks mind alasti, sest ma tahan talle näidata, kui lõtv ja kaunis ja õrn ma olen, ja ma istun tema peale ja heidan tema peale ja mul on tunne, et mu luud purunevad, nagu ka mu leegitsev vitt, mis on teda nii kaua oodanud, ja mälu, mis räägib lõpuks tema kätest ja riistast).” (lk 59-60)
Sellest raamatust peaks mõni naine kirjutama, minu meel on selleks liialt tuim, põnev on lugeda, aga ei taha järeldada midagi, võõras taustsüsteem. Mõnusalt poeetiline ja lihalik tekst, keelekasutus kui paheline või kergelt väärdunud üsk, tõlge tundub hea olevat. Ümbritseva linna kirjeldamine (õigemini meeltega puudutamised?) on head, orgaanilised, sulandumine ja/või võõrandumine. Huvitav segu prantslaslikkusest (noor abielupaar elab väliselt nagu idealistlikus nukumaailmas), natslusest (väärdunud isakuju lapsepõlvest) ja india immigrantidest (noorpõlve meeletused), suhteliselt vastandlike elulaadide sulam ühes elukäigus, noor psüühiliselt ebastabiilne Lili ei kohane kuskil, temas ei ole moodustunud tervikut. Hea raamat.
“Ma olen tuhandeid kordi mõelnud sellele, miks kõik just selliseks kujunes, proovinud mõista, kust kõik valesti läks, miks ligunesin ma lõpuks ihuüksi oma veres, ma oskasin endale ainult öelda, sest olin halb olnud, ma olin kohutavalt halb olnud ja sellepärast oligi kõik luhta läinud ja ma lisasin end veelgi enam materdades, see on luhtunud lugu, see lugu jookseb verd ja ma krimpsutasin nägu, nähes end Yoimi õlgmadratsil, veri metronoomilise regulaarsusega põrandale tilkumas.” (lk 110)
õhtuleht
sehkendamine
orkaani südames on vaikus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar