15 oktoober, 2009

Robin Hobb – Kuninglik salamõrtsukas II/2 (2009)


““Mõnikord,” märkis Chade, “oleks palju kergem oma kuninga eest surma minna kui talle oma elu kinkida.”
Ma langetasin nõusoleku märgiks pea. Ülejäänud öö valmistasime me mürke, et ma saaksin oma kuninga nimel uuesti tapma hakata.” (lk 52)

Pärast härdaid raamatuid mõjub Hobbi lugemine kui kosutav päikesepahvak, pole siin ka suuremat kõlvatust ega vägivaldsust, lihtsalt puhas adrenaliin. Kahesõnaga, hea puhkus.

Nagu ikka on mälus pudru ja kapsad nende pooleli fantaasiaraamatutega (lisaks Hobbile Martin, Robillard, Rothfuss, veel keegi?), mitte ei mäleta, kes kus mida teeb ja kes millal loojakarja saadetud, iga kord mõnd raamatut alustades püüad sobrada mäluriismetes ja leida midagi ühtivat. Ja muidugi kirjastuste poolt see tore komme üht teost kaheks tõlkeraamatuks poolitada.

Kuskilt võiks leida nimekirja, et mis on omane igale muinasfantaasnikule – et elavad surnud (olemas) ja koletised (ei mäleta, kas Hobbi eelmistes raamatutes oli, vist mitte) ja vaeslapsed (muidugi) ja kuningatapp ja vennavaen (ikka) ja härras noorpõlvearmastus (olemas) ja üleloomulikud võimed (olemas; aga see taid... pole nagu niivõrd lapsik fantaasia, päris asine teine) ja eepilised lahingud (hmm, mitte just eepilised, Hobbil pigem kokkupõrked). Nimekirja peaks täiendama.

Ühesõnaga, jätkub taidumine ja taidlemine, kurjad kutid on võitmas jackpotti. Fitzi “sepistamine” on muidugi vinge, huvitav-huvitav – millised jäljed sellest on järgmises raamatus? Vist võib öelda, et see Hobbi seeria on pooleliolevatest fantaasiatest kõige mõnusam (hägus mälestus Robillardi esimese raamatu lõbususest on ikka midagi muud), pole seda martinlikku titaanide soodomat ja gomorrat või rothfusslikku superkangelast. On lihtsalt selline... terav seiklus.

baas
raamatumaailm
segane maailm

Kommentaare ei ole: