“Pealiskaudu luupainaja elu ja olu vaadates näikse luupainaja vaimude riiki kuuluvat; aga kui terasemalt lugu tähele paneme, langeb elukas vaimude vallast surelikkude riiki. Ometi ei ole luupainaja tavaline inimene, vaid inimene, kes iseäraliku tarkusega enesele vaimude omadusi osaks saanud. Luupainaja võib oma endist kuju muuta, kui tarvidus nõuab; võib inimesena, loomana, asjana jne. esineda; on tarvidus mööda läinud, võtab ta omale jälle inimese kuju. Õieti ei muuda luupainaja-inimese keha ennast sugugi, vaid ainult hing. Tahab hing rändama minna, jääb keha eluta maha. Oma rändamisteel võib nüüd hing Ovidiuse sarnaseid muutusi ette võtta. Lahutagu ka jõed ja mäed hinge ihust, kõik, mis hinge ta moondustel puutub, puutub ka kaugel olevat keha. Haavab keegi näiteks luupainajaks käivat ühel või teisel kujul ilmuvat hinge, siis haavab ta ühtlasi ka selle kodus maas magavat hinge.” (lk 25)
“Muidu usub rahvas veel, et peaasjalikult punajuukselised ja niisugused, kel kaenla-augus karvad puuduvad, luupainajateks on määratud. Mõnikord ei tea luupainajateks käivad isikud isegi, et nad luupainajateks käivad. Igatahes võivad nad kas oma tahtmise või teiste sunnil vaevamas käia.” (lk 26)
“Et inimese hing luupainajaks läheb, siis ei saa elukat ükski uks ega hoone kinni pidada, ehk olgu siis, et kõik praod ja viimsed kui augukesed kinni topitakse, nõnda et tuba niiütelda õhukindlaks saab. Niisugusest kohast, kus õhku sisse ei pääse, ei pääse ka luupainaja sisse. Pääseb aga kuskilt õhku majasse, olgu pragu kui väikene, siis mahub sealt luupainaja ometi küllalt sisse minema. pannakse hoones, kuhu luupainaja sisse tulnud, viimane kui pragu või oksa-auk kinni, siis ei pääse luupainaja hoonest enam välja.
Mis on luupainaja rändamise siht? Ei miski muu kui vaevamine, piinamine. Luupainaja läheb selle selga, kellele ta tahab kurja teha. Tavalisest ilmub luupainaja ööse, juhtub aga ka kordi, et luupainaja päeva ajal inimese peale tuleb. Ikka hakkab luupainaja inimest alles siis vaevama ja piinama, kui inimene magama uinunud ehk silmad kinni läinud.
Mõne inimese peal käib luupainaja harukorral, teiste peale aga iga ööse. See, keda luupainaja iga ööse tallab, lõpeb viimaks üsna ära, nii et surm ähvardab kätte tulla, kui luupainaja vastu aegsasti abi ei leita.
Aga mitte üksi inimesi ei talla luupainaja, vaid niisama ka loomi. Mistarvis aga loomi? Seks, et loomade peremehele kahju teha. Hobune, keda luupainaja tallab, ei jaksa enam tööd teha, lehm, kelle seljas luupainaja käib, ei anna enam piima. Seega teeb luupainaja loomade omanikule palju halba. Loomade seljas tallamisega tahab luupainaja loomade peremeest kiusata.
Loomadest kannavad kõige rohkem hobused luupainaja piinamist. Luupainaja tallamise järele on nad hommikul, otsegu oleksid ööse vanapagana vankri ees sõitnud, märjad ja värisevad. Nad pistavad pea sõnnikusse, nagu annaks sõnnik abi.” (lk 27-28)
“Teab ju rahvas muidugi jutustada, et mõnikord tallatav seni luupainajast vaba oli, kuni ennast oskas külas kuskil varjus hoida. Tuli aga luupainajast vaevatud isik koju tagasi, siis võttis luupainaja teda seal õnneks. Jäi piinatud isik ühte kohta liiga kauaks luupainaja eest varjule, siis otsis luupainaja ta sealt viimaks üles ja painas teda pahemini kui maakera Atlast.” (lk 28-29; Eisenil naljakas viis muuta teksti kujundlikumaks kasutades mitmel pool antiikmütoloogia ainest.)
“Enamasti käivad naisterahvad, kas noored tütarlapsed või vanemad naised luupainajateks, koguni harukorral meesterahvad. Noored tütarlapsed käivad tavalisesti noortel meesterahvastel luupainajaks, mitte ikka oma tahtmise järele, vaid sagedasti on nad “pandud” käima.
Niisugusel puhul, kui keegi noor tütarlaps noort meest käib painamas, juhtub mõnikord seda, et painamine painaja ja painatava vahel abieluga lõpeb. Abielus kaob kohe kõik tigedus painaja poolt ja abielu ise saab eeskujulikuks õnnelikuks abieluks, kuni ta kas 7 või 14 aasta pärast iseäraliku juhtumise tagajärjel kurvalt lõpeb.” (lk 29; see siiski tüüpilisem germaani rahvaste juures – lk 31)
“Inimeste ja loomade luupainaja vastu arvatakse Tarvastus heaks ennetuntud viisil piits teha, piits tõrva sisse kasta ja tõrvase piitsaga inimest või looma, kellel luupainaja seljas, nii tugevasti kui iganes jõuab, lüüa. Luupainajaks käijal nähakse siis teisel hommikul tõrvamärk üle näo käivat. Luupainajaks käija tuleb lööjalt kohe midagi paluma, kas keppi, luuavart, luuavõru või muud sellesarnast. Ei anta seda, mida palutakse, kaob luupainaja ära (J. Kenkmann Tarvastust).” (lk 38)
“Luupainaja unenägudel on peale hirmutuste tihti veel iseäralik märk juures: nad on mõnikord erootilise iseloomuga. Inimeste luupainaja on ikka painatavast soo poolest erinev isik: meest painab naisterahvas, naisterahvast meesterahvas. Palju sagedamini piinavad naisterahvad meesterahvast.” (lk 45)
“Rohud ei tee luupainajale midagi. Tahad sa luupainajast lahti saada, siis pead oma elukorda muutma. Kõige pealt katsu selle eest hoolt kanda, et vere paljus väheneks ja kõht alati õigel korral seisaks. Nimelt ei tohi õhtul palju süüa, vaid mida vähem, seda parem. Niisama ei tohi seliti ega pehme aseme peal liiga soojalt magada. Ka ülearuse töö ja vaeva eest peab luupainaja kannataja ennast hoidma. Kipub luupainaja siiski kallale, siis pandagu keegi valvama. Niipea kui valvaja näeb magaja rahutuks minevat, äratagu ta magaja silmapilk üles.” (lk 46)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar