“Talle näis, et tema sõber oli vihmas samamoodi kaotsi läinud, nagu ta oli teda juhtumisi kohanudki, ja kuna tal raha enam taskus polnud, välja arvatud kolmkümmend viis franki, ja ta oli enda meelest saatuse poolt ära hellitatud ja kindlalt veendunud teda veel ees ootavates imedes, otsustas ta nii nagu kõik vaesed napsivennad usaldada end taas Jumala hoolde, selle ainsa hoolde, kellesse ta uskus. Niisiis läks ta Seine'i äärde ja tuttavast trepist alla, mis viib kodutute asupaika.” (lk 28)
10 aastat tagasi läks see lugu päris hinge, mõjus ehk tõesti kuidagi pühalikult (ehk ka mingi assotsiatsioon “Leaving Las Vegas” filmiga?); nüüd vist too drunk to fuck. Ausalt öeldes pole mul midagi mõttekat lisada tõlkija järelsõnale, mis annab tekstist autoriteetse tõlgenduse.
Et raamat on nii pisike, siis lugesin nüüd seda kahel korral. Esimesel korral jäi pettumus aastatetagusest lugemiskogemusest, tekkisid sarkastilised mõttekesed nagu “Kuidas küll Pariisi joodikud ja paadialused siinses kliimas vastu peaksid – naeruväärne.” või “Tekst, mille puhul autor ja ta omamütoloogia on esiplaanil, kui loetav või tuntud oleks tekst siis, kui selle avaldanuks mõni tundmatu autor, näiteks Martin Meerits või Kalju Kotkas või mis iganes nimega?”. Noh, pettumus ühesõnaga.
Miski jäi kripeldama ning lugesin siis teistkordselt ja siis olid pisut lootustandvamad mõttekillud nagu “Positiivselt traagiline meeleolu, lihtsameelne õrnus. Südantmurdva helgusega satub Andreas Kartak ikka viimasel hetkel enne püha kohuse täitmist jooma ning kaotab ikka ja jälle vajaliku rahasumma sõbralikele inimestele.” ja “Kihvt lausestus, musternäide klassikalisest kirjutamisest.” M.o.t.t.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar