Võiks öelda, et omamoodi mõnus lasteraamat, põgenemine fantaasiamaailma, kus on selline nõukogude aja ideaalne maapere – vanaema ja traktorist ja seatalitaja ja kaks aktiivset punapõskset last. Noh, ei kujuta kui menukas see raamat omal ajal olla võis, aga hetkel on küll retrohõng man. Ja illustratsioonid on vahvad, soojalt lapsik koloriit (?), nostalgia.
“ “Nüüd kuid katsun teha maali,
mis saaks kohe näitusesaali!”
Sündis mõte, tuli tuju,
jäädvustada ema kuju.
Ta ju üle mitme raja
kuulus notsutalitaja.
*
Maalib memme
liblikaga
pihu peal,
ehkki juba
ennemini
põrsake võiks
olla seal.
Pilt saab kena,
lausa rõõm,
sinisooja suvepäeva
värvilõõm.
Nii võib aga
elutõega
jääda hätta,
sestap ei saa
põrsakestki
ära jätta.
Põrsakesel, väiksel põssal
soojas süles lutt on suus,
rõivaks pitsist särgijupats
uhiuus.
Vaatab sealaps armsalt, magusalt,
ehkki muidu ta ei püsi vagusalt.” (lk 4)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar