Teose alapealkiri on "Naljakad laulud noorde poiste ja neidudele". Ja naljakad on nad, ning seda mitte vaid metatasandilt. Kui võrrelda näiteks hilisema kirjutaja, Jakob Liiviga, tuleb tunnistada, et Ado Reinvaldi kirjutised on elavamad, liikuvamad. Raamatus on viis luuletust. Siin on osad luuletustest "Napsi Mats" ning "Mõisa vanakubja kahetsus". Vilde romaanide "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvet" taustal saab luuletuste teemadevalik päris selgeks. Ikka alkoholi liigtarvitamine, probleemid mõisa ja kupjaga. Aga ka helgeid armastuslaulukesi esineb.
"Napsi Mats.
Napsi Mats see kiitles nõnda:
,,Joomine kül rikub mõnda,
Aga mull’ ei tee ta wiga,
Lakun n’agu elu siga!
Hüüdku tõised kõrtsi taadiks,
Nimetagu wiina waadiks:
Mite maiku sellest üsi
Mina kedagi ei küsi!
Talu on mul wäga hea,
Olgu siis ka purjus pea;
Raha puudust mul ei ole,
Sest ma joon, mis üsna hale! —
Tui jui jui jui joobnud pea!
Heila õhto olli hea:
Wiina seisin täis ma tilli,
Kõrtsi Jakob mängis pilli,
Õlut lausa laual oeus,
Palju minu kõhtu waeus!
/.../
Mõni joodik, mis ma tea,
Läks kül üsna raisku pea.
Ammuks see nüüd alles oli:
Muda kõrtsis tõusis tüli.
Auusad mehed üsna hääga
Pusklesiwad purju pääga.
Wiimaks läksid n’agu marro,
Kiskja elajate arro.
Nemad wõtsid karwust kinni,
Kisksid kaelasooned pinni;
Rusikad kui haamred käisid,
Liha tüke wälja wiisid.
Wiimaks olli hirmus kära,
Siis neid lahutasin ära:
Tõine oigas, kust ei tea,
Tõisel oli paljas pea,
Tõine kaebas walu kerest,
Tõisel tilkus habe werest.
Külarahwas naersid perast
Kõnelesid kõrtsi kärast,
Pidasid neid kaua jutuks,
Nimetasid joomist patuks.
Ja kui meistel juhtus pea,
Tundsid et see ’polnud hea;
Lubasiwad ära lepi
Edespidi tarkust õpi.
/.../
Joomine kül rikub mõnda,
Aga mull’ ei tee ta wiga,
Lakun n’agu elu siga!
Jälle räägitakse seda:
Wiinast tulla tõbe, häda,
Tulla tiisikuse haigus,
Mitmed moodi walu, õigus:
„Sina, joodik, ennast laastad
Lõpetad ka eluaastad,
Elu sööb su meele peast,
Kõri kõrweb wiina weast” —
/.../
Nõnda Matsi mõte oli
Kuni wiimaks aeg ka tuli
Kus ta pidi õp’ma seda:
Joomine teeb kõigil häda,
Kõigil tõeste, kõigil jaa —
Napsi Matsil teeb ta ka!
Mõni aasta jõudis mööda,
Mats ei teinud enam tööda,
Ei ta täädnud enam maeast,
Ega hoolin’d pakist aeast,
Sest läks elu raisku puha;
Ei ta saanud enam raha.
Ööd ja pääwad kõrtsis lakus,
Küla meestel wiina pakus.
Sagedast ka seda kuuldi,
Läbi terwe walla lauldi:
„Napsi Mats on tülitanud,
Hirmsad wiisi tapa saanud,
Werine ta tootud kodu;
Külap wistist näeb ta kadu:
Las ta nüüd weel juua, jahti,
Aetakse maeast lahti.”
Napsi Mats, kui wahel puhkas,
Mõtles, nägi ja siis ohkas,
Tundis küll, et elu reiisi,
Tallab üsna hullu wiisi;
Aga kange wiina wägi
Teda oma orjaks tegi:
Ikka pidi kõrtsi tõtma,
Õlut, wiina uuest wõtma!
Ütleme mis päris õige:
Mats see oli nagu haige,
Kui ei saanud õlut wiina,
Tundis oma ihus piina;
Seisis kurb ja seisis waga,
Käed wärisesid wäga;
Kurgus oli kange köha,
Süija tahtis wäga wäha.
/.../
Siis waest Napsi Matsi nähti,
Nagu wana erne wahti,
Mõnes paigas mätal suik’wad,
Ehk ka kodupoole tuik’wad,
Kus ta naese läbi mutis,
Lapse kõrwust kinni wõtis
Wiskas, na’gu weikest urri,
Üle ukse wälja porri.
Nõnda läks siis õlle õimul
Aasta mööda wanal wõimul,
Kuni wiimaks Mats sai aru
Et ta puhus ühte toru:
Jõi ta õlut ehk ka wiina,
Mõlemad tall’ tegid piina!
/.../
Mats, kui ikka weel ta lampsis,
Edespidi ka ju jampsis:
Nägi pike waime ronte,
Wanapaganit ja tonte,
Kes t’ad ära wiia tahtsid,
Ukse august sisse wahtsid,
Tantsisid ja lõiwad pilli,
Pildusiwad kukerpalli. —
Neid ei olnud mitte ilmas,
Seisid paljalt Matsi silmas,
Tema põlen’d pea aeus,
Kuhu enne wiina waeus.
Waimul ‘pole luud ei liha,
Teda ei wõi keegi näha,
Kes t’ad ütleb, ära näinud,
On üht’ hullu jutu teinud. —
Nõnda lõpes aasta puha.
Matsi käest nõuti raha,
Härra ütles: ,,On S’ul juua,
Olgu tuhat mõisa tuua.”
Naene, lapsed halest nutsid,
Mõisa härra juure rutsid,
Kumardasid halest saksa,
Lubasiwad perast maksta.
Härra tõstis kurja kära
Ütles: Makske rutu ara!
Kinni pean ma lubad aeast
Kui ei jõua, lääde maeast.”
Mats, kui seda kuulda saie
Et ta maeast ilma jäie —
Kuulis naese sõimu sõda
Nägi laste nutu, häda —
Kui ta nägi seda wilja,
Mis ta kõrtsis külwan’d wälja,
Heitis ära oma meele,
Astus mures kõrtsi teele.
Sääl ta rutu täis end lakus
Wihas karwu pääst siis kakus
Wandus, kirus, tüli püüdis,
Kurje waime api hüüdis,
Kuni wiimaks tõusis tüli,
Nagu pakla otsa tuli.
Mats sääl andis puuga päha,
Tõine langes surnult maha:
Pää t’al oli pooleks lõhki;
Asjata weel püüti mähki.
„Las ta Saadan surnud olla!
Kes ta käseb tülli tulla?
Mul on käsi nii kui mürgist,
Jagu saab ta igast türgist!”
Nõnda Napsi Mats weel, kirus,
Jalgupigi surnud sirus.
Nüüd ka, oh sa wiimne walu,
Lõpes Matsi lust ja elu!
Käed panti temal rauda,
Wiiti linna keldre hauda,
Ja kui kohtus selgeks tuli,
Et ta täitsa mõrtsuk oli,
Saadeti ta Siberisse,
Aasia maa mägedesse
Purjus tuju lahutama,
Palawad pääd jahutama.
Sääl siis walitsuse ohjas,
Sügawamas mäede põhjas,
Kus ei wõinud paista päike,
Ega mingisugu läike,
Kaewas ilmapõhjas mulda,
Raius kalju küllest kulda;
Sääl siis mäede sisikonnas,
Paksus pimeduse rannas,
Mõtles Napsi Mats weel nõnda:
Joomine kül rikub mõnda,
Rikub iga talu latsi,
Rikub ära napsi Matsi,
Rikub ära iga ühe,
Kes on tema wastu lahe.
— — — — — — —
Kümme aastad täide saiwad,
Kulla mäed siis maha jäiwad,
Nõnda oli mõistnud kohus
Napsi Matsi häda ohu’s.
Sääl ta pidi tarkust saama,
Õlle janu ära a’ama,
Unustama ära napsi,
Et wõiks toita naesi, lapsi.
Napsi Mats, kui surma roeu,
Jõudis ükskord jälle koeu,
Tereteles endsid paike
Kus tall’ paistnud õnne päike;
Kus tall’ rõõmu rindu tõtis,
Kuni eesmalt wiina wõtis.
Häbi seisis temal silmes,
Kõndis n’agu uues ilmes
Õnnetuse hirmus madu
Saatis teda taewa radu:
Kodu murul astus warwas,
Mis wõera omaks arwas.
Kui ta argselt tupa astus
Oli perenaine wastus,
Langes nutes kaela talle:
,,Jumal, kas ma näen sind jälle!
Kuulsid sa mu mure ohja,
Kauge, hirmsa mäede põhja,
Sinna uute külma ilma
Kus ei paista päik’se silma? —
Waata, Mats. meil talu jälle!
Mõisa härra oli helde,
Jätis kõik meil käte puha;
Nüüd on maksetud meil raha.”
Lapsed tõstsid rõõmu kisa,
Hüüdsid: „Meil on jälle isa!
Kodu on ta tulnud kaugelt,
Udulise taewa laugelt,
Saält, kus ema käega näitis,
Kui tal wesi silmi täitis,” —
Mats nüüd istus õnne süles,
Ärkas nagu unest üles,
Jätis maha õlut, wiina,
Kes tall’ teinud põrgu piina."
lk 9-19
"Mõisa wanakubja kahetsus.
Oh mina wilets, waene mees!
Mul selgest seisab silme ees
See ilus aeg, mis otsa sai,
Kus kepp mul iga ühte lõi,
Kus minu käsi kohut mõist’
Et ülemad ei olnud tõist.
Ju kaua aega magan ma
Nüüd kodu kambris rahuga;
Siin kõnnin ümber kurwalte,
Kui wana nõder naiseke:
Mu walitsus on lõpenud
Ja aege sülle matetud!
Ma enne käisin kermeste
Kui kotkas, üle nurmede,
Mul käsi uhkest puusas seiis,
Ehk orja selja pääle käiis;
Neil sõumusõnu jagasin
Mõnd’ karwupidi sagasin.
Ei leitud suure walla seest
Ühtainust poissi, ega meest
Kes minu kepist ilma jäid;
Kõik tarka õpetust säält said;
Ja wõisid perast tänada
Et mina nende nuhtleja.
Nüüd walutab mu süda sees,
M’u silmad seiswad sagest weest:
Et orjapõli otsa sai
Ja ametist ma ilma jäi!
Ei mõista, mõtlen sügawast:
Keiser keelis nuhtlemast? —
Kes enne minu warju näi
See wärisedes seisma jäi;
Mind alandlikkult teretas.
Ja kuldsel keelil kõnelas:
Ma palus tääda kubja käest
Kus tingitükk mul oleks waest?”
Ma kostsin: ,,Sina loru-ät
Käi mäest alla, kura kät,
Sääl seisab nurme wiies rind
Ja kolmas tükk on Sinu pind.
Sind nuhtlus oodab eksmises!”
Weel ütlin kepi kõigutes.
Nii jautasin kõrtsis ma
Kõik tingitükid sõnaga.
Kui sest ei aru saanud mees
Siis palus uuest hirmu sees
Ja küsis: „Kõrtsi isand kust
Saaks kubjas keele niisutust?” —
Nüüd waatasin ma rõõmus sääl
Kui taru mesipaku pääl:
Ta sülega tõi pudelit
Ja peenikesi sigarit;
Ka magust Saksawiina tõi,
Mis kõige eesmalt ära jõi!
Ei nõnda üksi ainus mees,
Waid terwe wald käis minu ees.
Mul karman seisis saiu täiis,
Suus oli magus õlle aiis
Ja ikka jälle uueste
Weel kaldasin tad kõrisse!
Need olid aead, olid — jaa
Mis taga leinan nutuga!
Nüüd n’agu pilwed ära läin’d,
Mu õnned enesega wiin’d
Ja jätnud maha häbisse
Mind uue päik’se paistele!
Nüüd inimesed, alamad,
Need närakad mind naerawad,
Et otsas olla minu wõim,
Mu hirmus peksmine ja sõim,
Et küla raswast jäme kõht,
Nüüd koku kuiwan’d nii kui toht.
Ja mina kuulan tasa päält,
Ei tohi tõsta sõimu häält,
Ei tohi hüüda: „Maha nüüd,
Siin maksetakse ära süüd,
Siin saad, et sõnad jämedad,
Kolmkümmend tulist silakad!”
Mull’ wirgub meele endne wiis
Ja pisar paisub silma siis:
Sääl oli tingil peremees,
Kes mind ei tunnud kõrtsi sees
Ja igas paigas julgeste
Mind nimetas ta Sinasse.
Sest otsisin ma talle süüd
Ja seega oli leitud nüüd:
Ma waat’sin tingitüki hääd
Ja leidsin kolme wiljapääd,
Sest sai ta kraawi kalda pääl
Kolmkümmend juti ära sääl.
Ta kohtuse läks kaebama
Et minu nuhtlus asjata.
Sai minu mõte kuulatud,
Ja asju lugu tuulatud,
Siis kohus mõisas mõistis sääl:
Kolmkümmend saab weel uuest pääl.
Mees luges asja liiale,
Läks kihelkonna kohtuse.
Kui kohtu härra tundis sääl
Et mees ju kaebab kubja pääl,
Siis wõtis teda tereta
Ka kuuekümne löögiga.
Nüüd mehikene aru sai:
Ei minu sugust narri wõi
Ja et ma loodud ülemaks,
Kui kubjas, kepi andijaks, —
Sest kumardas ta lahkeste
Ka kaela minu ikele.
Nüüd aga, nüüd on läinud a’ad,
Nüüd hukas näen ma isa-maad! —
Siit hirm ja nuhtlus ära läin’d,
Siin õigus oma pesa tein’d:
Mis aga on üks õigus muud
Kui paiukep ja kaseluud? —
Oh mina wilets, waenemees
Nüüd igapidi häda sees!
Ei näe mu silm nüüd mõisa maid,
Ei saa ma enam lüüa muid;
Ei saa maailmal õpeta
Ma wirka wiisi kepiga! —
Ja mõisa härra, tema ka
Mind hakab juba piinama.
Mull’ hilja anti käsku ju:
Kakssada rubla mõisa too,
See on su kuha rendi-hind,
Mis peab andma mullapind.
Ma käisin teda palumas,
Nut talle meele tuletas:
Et sõbrus minul mõisaga,
Ma ‘pole loodud orjama.
Kül nägi, et mul oli piin,
Siis ütles: „Olgu raha siin!”
Maailm on hukas, näen ma,
Tõest wiimne päew saab tulema!
See wõib ju olla wiimne ilm,
Kus nutab mõisa kubja silm
Ja rahwal pole halastust,
Ei mõisa härral kahetsust.
Oh armsad aead, elu teel,
Teid mäletan ma silma weel! —
Kui kannetaks mind kirstule
Siis pange kepp mull’ hõlmasse,
T’al pole tööd siin taewa all
Kus wastne päike paistewal!"
lk 19-24
wikipedia
terviktekst on tulevikus siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar