Friedell esineb järjekindlalt kui kõiketeadja pea igas valdkonnas (esimeses raamatus oli muidugi pikk sissejuhatus, kus rõhutati kui subjektiivne tema nägemus ikkagi on), vahel mõjub see lihtsalt humoorikalt. Kolmas raamat tundubki ehk hinnangutes kõige subjektiivsem (või suisa rabedam), vast autori vähese distantsi tõttu ainesega. Friedelli kultuurilugu on kui Lääne- ja Kesk-Euroopa kultuurilugu – Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa; vähemal määral Itaalia ja Austria (mõneti on hämmastav tajuda, kui palju on Austria pildilt kadunud peale I maailmasõda), muud riigid jäävad igati marginaalseks. Koolis pähetambitud idanaabri 19. sajandi kõrgkultuur jääb pea täielikult Friedelli pilgu alt välja, ainus, kes tunnustust leiab, on Dostojevski; teised (Puškin, Lermontov, Gogol, Turgenev, Tolstoi) mainitakse ühel korral möödaminnes; Venemaa jõuab vähegi Euroopa kaardile seoses Napoleoniga jändamisega, enne oli lihtsalt poolmetsik kolgas.
Igal juhul, maaliline lugemiskogemus, soojalt soovitatav.
“Vastupidiselt hilisemale ajale oli keskmine kodanlik naine tollal tööga enamasti rohkem rakkes kui mees, ent seevastu ei tundnud naine peaaegu üldse huvi vaimsete asjade vastu, sellal kui mees, kelle käsutuses oli palju vaba aega, võis kõikides haridusküsimustes palju innukamalt osaleda kui tänapäeval. Ja sellele lisandus veel relatiivne puudus lõbustustest ja meelelahutustest, samuti iga liiki lärmist, millest on täidetud kogu meie tänane elu kuni puhketundideni välja: polnud hiiglaslikke ajalehti ega massimiitinguid, tunni tagant korduvaid telefonikutsungeid, polnud telegraafi-, telefoni- ja raadiouudiseid, mis meie elu tükkideks lõikavad. Mõtisklemist ja fantaseerimist, abstraktset, sissepoole pööratud tegevust soodustas tolleaegsel inimesel kogu tema eluvorm just nii, nagu eluvorm seda tal tänapäeval takistab.” (lk 41-42)
“Tollal algas ka silindri maailmavalitsus. Missugust õudust see groteskne peakate algul esile kutsus, seda näitab notiits ajalehes “Times” aastast 1796: “John Hetherington viidi eile jämeda huligaanitsemise ja tänavarahutuse põhjustamise pärast lordmeeri ette. Tehti kindlaks, et Hetherington oli ilmunud linnatänavale, peas kübar, mida ta nimetas siidkübaraks, kõrge läikiv toru, mis on kohane kartlike inimeste hirmutamiseks. Tõepoolest teatasidki mõned politseinikud, et paljud naised olid seda nähes minestanud, lapsed olid karjuma pistnud ja üks neist selle rahvasumma sees, kes oli kokku kogunenud, oli maha paisatud ja oma parema käsivarre murdnud.”” (lk 82)
“Juba värsimõõdu valimisel ei läinud Grillparzeril päris hästi, sest algul võttis ta Calderonilt üle väga kergesti rakendatava, kuid saksa keeles ka väga kergesti banaalselt ja koomiliselt mõjuva trohheuse; veel rohkem vedas tal viltu tiitlitega: “Häda sellele, kes valetab” võiks olla pealkirjaks mõnele Blumenthali lustmängule, “Oma isanda truu teener tiitliks Sacher-Masochi romaanile, “Kuningas Ottokari õnn ja ots” sobiks mõne rändtrupi tükile, ja nii naeruväärset pealkirja nagu kandis näidend “Mere ja armastuse lained”, tohiks ainult harva ära trükkida. Kuid just draamateose puhul pole pealkirja küsimus sugugi kõrvalise tähtsusega ja väline: see märgusõna annab väga ilmekalt teada kogu teose vaimu.” (lk 150)
Darvinism kui näide inglaslikkusest:
“Selline kujutlusviis teeb loodusest asutuse, kus kõik toimub inglaslikult: esiteks vabakaubanduslikult, kus konkurents otsustab, teiseks korrektselt, sest ainult see, kes on kõige vähem šokeeriv, kõige sobivam, elab üle, kolmandaks liberaalselt, sest valitseb “progress” ja uuendused on alati ühtlasi ka parandused, neljandaks aga samaaegselt konservatiivselt, sest võitlus progressi pärast toimub “orgaaniliselt” - aeglaste üleminekute ja majoriteedi võitude kaudu. Inglaslik on ka kunstliku aretamise ühele pulgale asetamine loodusliku valikuga, koloniaalkujutelm, mis kontsipeerib maakera kui suurt loomafarmi ja köögiviljarajatist, ja võimetus mõtelda, et minevik erineb täielikult olevikust: kõik peab “nii sarnane” olema nagu täna toimunu, vähemalt nendesamade ümberkujundavate jõudude kasutamisega sarnane; /-/” (lk 307)
esimene ja teine raamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar